Loe, mida tähendab Tartu Ülikool teenetemärkide kavaleridele
25. oktoobril võttis Tartu Ülikooli senat vastu otsuse tunnustada Tartu Ülikooli suure medaliga rahvusvahelise ettevõtluse professorit Urmas Varblast. Selgunud on ka Tartu Ülikooli Tänutähe, medali, aumärgi ja teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“ kavalerid. Küsisime viielt teenetemärgi kavalerilt, mis teeb Tartu Ülikooli nende jaoks eriliseks.
Urmas Varblane, rahvusvahelise ettevõtluse professor, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Eesti Teaduste Akadeemia liige
Tartu Ülikooli suur medal
Kõigepealt muidugi see, et ta on minu jaoks esimene ülikool, kust kogu akadeemiline elu algas. Sama tähtis on minu jaoks akadeemiline vabadus, mida ülikool on mulle juba aastakümneid pakkunud. Samuti meeldib mulle meie ülikooli juures mitmekesisus. Olen oma akadeemilise elu jooksul kokku puutunud väga põnevate inimestega, kellel on erinev valdkondlik taust. Nende hulgas olemine ei lase vaibuda uudishimul, sest nii on võimalik näha hoopis teise vaatenurga alt selliseid asju, mis muidu tundusid olevat selged või lausa ebahuvitavad.
Omaette väärtus on ka võimalus puutuda kokku igas vanuses õppijatega. Ma olen õpetanud inimesi, kes on juba ammu kõrgkooli lõpetanud ja tegutsevad ise ettevõtluses või avalikus sektoris, mis tähendab, et neil on väga palju väärtuslikke erialateadmisi ja juhtimiskogemusi. Nendega kohtumine aitab olla kursis ülikoolivälise eluga ja see on äge.
Aveli Asber, Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli kunstiline juht
Tartu Ülikooli Tänutäht
Tartu Ülikooli muudavad minu jaoks eriliseks selle vaim ja inimesed. Vaimu kohalolu tundsin eriti tugevalt oma õpingute ajal. Iga kord õppehoone uksest sisse astudes valdas mind tunne, nagu üks range olemisega õppejõud jälgiks iga minu liigutust. Lisaks lihast ja luust õppejõududele tuli ennast tõestada ka vaimule ja tema ei soovinud kunagi teha esseesid ega eksamitöid. Vaim oli rahul pealtnäha väikeste asjadega: näiteks siis, kui mu tähelepanu püsis terve loengu vältel õppejõuga kaasas ja ei uidanud koos pilguga aknast välja, või siis, kui olin päriselt loenguks artiklid läbi töötanud või koduse essee kirjutanud mitte kiirustades, vaid selleks rahulikult aega võttes. Võib vist öelda, et vaimule meeldib põhjalikkus.
Mulle meeldib mõelda, et igal Tartu Ülikooliga seotud inimesel on oma veidi range olemisega vaim, kes tuleb meie juurde õpinguid alustades, jälgib ja suunab ning jääb meid oma põhimõtteid taga nõudes saatma kogu eluks. See vaim aga panebki inimestel silma särama, annab nende mõtetele sügavust ja tegudele jõudu.
Oma töös Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli kunstilise juhina on mul eriti rõõmustav näha, et praegused tudengitest ja vilistlastest tantsijad pühendavad järjekindlalt ja kohusetundlikult aega rahvatantsutreeningutele, esinemistele ja tantsupidudele. Nad teavad, et vaim vajab samuti puhkust ja hoolt.
Merike Kull, tervisekasvatuse kaasprofessor, sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Tartu Ülikooli medal
Tartu Ülikool on minu jaoks eriline mitmel moel, olles ühelt poolt väärikate traditsioonide ja akadeemilise pärandi kandja ning teisalt kaasaegne ja pidevalt uuenev ülikool. Väärikas ajalugu ei kajastu vaid ajaloolistes hoonetes ja teadusloos, vaid ka Tartu Ülikooli vaimus.
Mõeldes kolleegidele, kuulub eriline koht ühisele teadusloomele ja arendustegevusele, mis seob eri valdkondade teadlasi ja õppejõude. Selline koostöö loob ainulaadse sünergia, millest osa saamine on olnud suurepärane kogemus. Just heade kolleegide koostöötahe, toetus ja avatus ning võimalus õppida iga päev oma eriala parimatelt teeb ülikooli minu jaoks erakordselt väärtuslikuks.
Lisaks on erilist rõõmu teinud koosloome oma teekonda alustanud noorte tulevaste kolleegidega ja võimalus toetada nende arengut. On inspireeriv näha, kuidas üliõpilastest kujunevad oma ala pühendunud spetsialistid.
Eriline on ka võimalus panustada ühiskonna arengusse ja teaduspõhise maailmavaate kujundamisse, mis annab meile, ülikoolipere liikmetele akadeemilise vabaduse koos vastutusega ühiskonna ees.
Seetõttu tunnen suurt tänulikkust, et olen osa meie armsast Tartu Ülikoolist, mis ei paku mitte ainult teadmisi, vaid ka kogemusi, väärtusi ja kuuluvustunnet, mida saab ainult siit – alma mater’ist. Suur tänu, head kolleegid, suurepärased üliõpilased ja kallis Tartu Ülikool!
Steven Smit, biopanga labori juhataja, genoomika instituut
Tartu Ülikooli aumärk
Tartu Ülikooli teeb minu jaoks eriliseks tunne, et siin on kõik võimalik. Ei loe, et oleme väikeriigi ülikool. Ei loe, et mujal on võib-olla vahendeid rohkem. Ei loe, kui keegi ütleb, et seda pole varem tehtud. Kui on olemas eesmärk, on Tartu Ülikoolis olemas ka inimesed, kellega koostöös on võimalik seda saavutada olenemata sellest, kui keeruline see esialgu paistab.
Selle erilise tunde tekkimisse annab oma panuse kogu ülikool koos kõigi tugitöötajate, akadeemiliste töötajate ja tudengitega. Igalt poolt võib leida suhtumist, et kõik, mis ei ole võimatu, on tehtav, ja kui midagi on tarvis, tuleb see ka ära teha. Selline tunne julgustab ka mind ennast iga päev soovitud tulemuste poole püüdlema, kuna võin olla kindel, et ükskõik, millist tuge ma selleks vajada võin, leian ma Tartu Ülikoolist kellegi, kes saab nõu või jõuga abiks olla.
Ilmar Vene, käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna raamatukoguhoidja
Teenetemärk „100 semestrit Tartu Ülikoolis“
Sellele küsimusele vastamiseks piisab kahest sõnast: peaaegu kõik. Öeldut saab võtta kehvakese naljana, aga just seda sooviksin ma siinkohal kõige vähem. Tahtsin ju ütelda, et oma elukäigust suuremat varandust kellelgi ei ole. Elukäigule annab sisu suhtlemine, üksteise mõjutamine. Oma kujunemisloole tagasi vaadates olen sunnitud tunnistama, et peaaegu kõik inimesed, kes mind nimetamisväärselt mõjutasid, olid ja on seotud Tartu Ülikooliga. Sellest siis pisike mööndus: mitte eranditult kõik, vaid peaaegu.
Olen juba nii vana, et naiivsus, mida ajuti endale luban, mind ei häiri. Ja sellepärast võtan selgi korral enesele vabaduse kuulutada, et mu elu algas 1. septembril 1970. aastal Tartu Ülikooli aulas.
Oma teist elu alustasin 2. juulil 1979. aastal, kui minust sai Tartu Ülikooli raamatukogu töötaja. Juba 45 aastat olen teadlik, et kõnealusest asutusest midagi paremat ei saa siinses maailmas esineda.
Nii suure kandvusega nähtused suudab enda alla koondada ainult kõige üldisem mõiste: tänulikkus; saavad ju selles ühenduse rõõm, armastus, hoolivus ja muud healoomulise vaimsuse avaldumisviisid. Tänutunnet saaks võtta teisendina õnnetundest. Kes siis veel peaks olema õnnelik, kui seda ei ole isegi mitte tänulik inimene? Tartu Ülikool muudab tänulikuks, just selle tõttu on ta minu jaoks.
