Margit Keller: „Kestlikkuse kuus sammast“

Kestliku arengu keskuse juhataja ja sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Kelleri ettekanne Eesti Vabariigi 105. aastapäeva aktusel 23. veebruaril 2023. aastal Tartu Ülikooli aulas.

Austatud rektor, lugupeetud linnapea, dekaanid, head akadeemilise pere liikmed ja külalised! 

Rohepööre, kliimakriis, kliimapaanika, kliimamurelikkus, kliimasüüdimatus, rohehullus ... Pole kahtlust, et see on kirju ja kirglik teemadering, mis aina rohkem tähelepanu nõuab. 

Analüüsisime koos professor Raili Marlinguga erakondade valimisprogramme, kokku 251 lehekülge. Sünonüüme „kestlik“, „jätkusuutlik“ ja „säästlik“ ning „rohe-“ ja „kliima-“ tüvega liitsõnu leidus tekstides kokku 340 korda. Poolnaljatamisi võib öelda, et 1,4 kestliku arengu terminit lehekülje kohta. Muljetavaldav. Debatt neil teemadel ongi tähtis. Samas teame Arenguseire Keskuse hiljuti avaldatud raportist, et eestimaalase elulaadi keskkonnajalajälg on 3,8 korda Maa taluvuspiiridest suurem ja ületab Euroopa keskmist kolmandiku võrra. Statistikaameti kodulehel kasvab Tõetamm ehk siis tähtsate arenguindikaatorite – näiteks ühiskonna sidususe, tervise, põllumajanduse ja transpordi – graafiline esitus. Sellel puul on 146 lehte ehk mõõdikut. Rohelisi ehk „eesmärk on täidetud“ leiame 47. Kollaseid – „liigume“ (aga ei tea, kas kohale jõuame) – on pea sama palju, 45. Punaseid ehk „me ei ole õigel teel“ leidub 54. Kas klaas on pooltühi või pooltäis? 

1987. aastal avaldatud nn Brundtlandi aruandest tulenev kestliku arengu definitsioon – keskkonna, majanduse ja ühiskondliku heaolu tasakaalu püüe nõnda, et me tulevaste põlvkondade arvelt ei elaks – lähtub arusaamast, et inimene mõjutab planeeti Maa palju ja ettearvamatute tagajärgedega. Kuigi teadlased selle üle veel vaidlevad, kas antropotseen ikka on uus geoloogiline ajastu, on selge, et inimtegevuse mõju looduskeskkonnale on muutunud üha sügavamaks, ulatuslikumaks ja kiiremaks. 

Oma rühmagrandis arutleme suure siirde mõiste üle. Esimene suur siire – ca viimased 250 aastat – on valdavaks muutnud modernse tööstusühiskonna põhimõtted, tunnused ja probleemid. Johan Schoti ja Laur Kangeri määratletu põhjal toon neist mõned näited. 

• Loodus on ressurss, mida inimene kasutab inimeste jaoks. 
• Ühiskonna edenemise mõõtmiseks sobivad näitajad nagu majanduskasv või tööviljakus. Loodust selline hindamine ei puuduta. 
• Majandus on lineaarne, mille tulemusena suureneb jäätmete ja saaste kogus. 
• Teadus on progressi teenistuses. 
• Edendatakse tehnoloogia arengu kiirust ja mahtu, võtmata avalikku rolli tehnoloogia sisu ja suuna kujundamiseks. 
• Eeldatud on aina madalama hinnaga tarbekaupade ja teenuste kättesaadavus. 
• Tarbija suveräänsus on isikuvabaduse tugitala. 

Neid põhimõtteid realiseerivad nn sotsiotehnilised süsteemid, mis ajas muutuvad: purjelaevadest naftatankeriteni, hobukaarikutest autodeni. Nüüdisaegsed sotsiotehnilised süsteemid, näiteks energeetika ja liikuvus või ka haridus ja tervishoid, pakuvad inimestele hüvesid ja lähtuvad põhimõttest, et loodus on ressurss inimese teaduslik-tehnoloogilise progressi hüvanguks. Ka sotsiotehnilise süsteemi mõiste ise jätab looduse pigem väliseks keskkonnaks. 

Hoolimata ökoloogilise ökonoomika ja muude sarnaste teadusharude esilekerkimisest on sotsiaalteadused laiemas mõttes lähtunud inimühiskonna ja looduse ületamatust lõhest. Niisiis võiks lihtsustada: me toodame ja tarbime ning teeme suurt osa vähemasti sotsiaalteadusest, aga ilmselt ka humanitaariast nõnda, et loodus ja inimene seisavad põhimõtteliselt eraldi kategooriates. Selline mõtlemine, mõtestamine ja tegutsemine on osa meie ühiskondade ressursikulukast rajasõltuvusest. 

1990-ndate lõpus hakkasid Rootsi ja Kanada uurimisrühm – Fikret Berkes, Johan Colding ja Carl Folke – kõnelema sotsiaal-ökoloogilistest süsteemidest, nende säilenõtkusest ehk kerksusest (ingl resilience). Nende põhitees ütleb, et inimeste sotsiaalsed süsteemid, mille keskmes on valitsemine ning teadmised, ja ökoloogilised süsteemid ehk isereguleeruvad organismide „kogukonnad“ on lahutamatult põimunud. Nende vahele jäiga piiri tõmbamine on meelevaldne ja keerukas. Uurimisrühm lähtub sellest, et nüüdisajal on inimmõju loodusele võtnud planetaarse ulatuse ja on ennustamatum kui inimajaloo varasemates etappides. 

Kui tuua need kaks süsteemi mõistet teineteisele lähemale, siis saame rääkida sotsio-öko-tehnilistest süsteemidest. Neid aga käsitletakse koos harva. Scopuse otsing annab kümmekond artiklit, kus tegeletakse nende terminitega ja mille teesides on need ka ära mainitud. Sotsioökoloogiliste süsteemide ja sotsiotehniliste siirete uurijad istuvad eraldi kabinettides ja konverentsidel. 

Sellest hoolimata, kasutades ära siinse ettekande mänguruumi, püüan mõtestada võimalikku teist suurt siiret kui normatiivset sotsio-öko-tehnoprogrammi, mille eesmärk on looduse hea tervis ja inimeste elukvaliteet. Ma ei suutnud vastu panna auväärt peahoone keskse visuaalse kujundi võlule ehk kestlikkuse kuuele sambale. Olgu kohe öeldud, et sõnastan need selliselt, et ökoloogiline mõõde on läbiv, mitte eraldi sammas. Suuresti on see täna veel väärtuspõhine mõtisklus, mitte teadustulemus ega tegelikkuse peegeldus. 

1. Valimiste eel on ootuspärane seada esimeseks sambaks demokraatlik valitsemine, mille keskmes on ühiskondlikud kokkulepped kaugemale nelja-aastasest valimistsüklist. Kuidas saavutada see, et igas otsustamises oleks looduse ja inimese vastastikmõju mõõde sees? Milliseid pädevusi, ja veelgi enam, milliseid infotehnoloogiaid selleks vajame? 

2. Teine sammas on inimese tervis, heaolu ja õiglus. Mis on mistahes sotsiaalse meetme, näiteks kasvõi elektri universaalteenuse keskkonnajalajälg, ja teistpidi, mis on rohemuudatuste ühiskondlik ja kultuuriline jalajälg või ka ohver, näiteks potentsiaalselt järsk üleminek Ida-Virumaal? Rooma Klubi ja teiste tuntud organisatsioonide kokku kutsutud teadlaste ühendus Earth4All väidab oma hiljutises samanimelises raamatus, et otstarbekas oleks muuhulgas kasutada sotsiaalse pinge indeksit, mis mõõdab ühiskonna polariseerumist. Muide, ka Tõetamme sidusa ühiskonna oksal oli proportsionaalselt kõige rohkem punaseid lehti. 

3. Kolmas sammas on mõistagi kultuur. Kardetavasti eeldab teine suur siire sirgjoonelise progressi – mis loodust üksnes ressursina mõistab – ideaalist loobumist, samamoodi kultuuri ja looduse ületamatu lahususe põhimõtte revideerimist. Seda tuleb teha ambitsioonikamalt kui paitava rahvusromantilisuse ehk eestlase kui puhta looduse armastaja võtmes. 

4. Neljas sammas on majandus: ringmajandus, rohemajandus. Kuidas aga majanduse arengut hinnata komplekssemalt kui kasvu, kuidas suhestada rahaline, inim- ja looduskapital hoomatavateks kategooriateks, mida otsustusprotsessides oleks käepärane kasutada? 

5. Viies sammas on tehnoloogia. Vastutustundlik innovatsioon ei võta eelduseks täielikku tehnoneutraalsust, vaid otsib tehnoloogiaid probleemidele lahenduseks ning juba varases järgus kaasab neid teadlasi ja kodanikke, kelle abil lahti muukida tehnoloogia võimalikke ühiskondlikke ja looduskeskkondlikke mõjusid. 

6. Ja viimaks muidugi meie siin ehk teadus – interdistsiplinaarne koostöö ja muuhulgas ka transdistsiplinaarne sustainability science ehk kestlikkuse teadus. 

See on aga ideaalmaailm. Naiivne on loota, et kõik kuus sammast saavad olla ühekõrgused ja sama kindlad, korraga saavutatavad. Küllap on vaja teha ohverdusi ja otsida kompromisse. Teadus on see, mis saab otsida keerukatele küsimustele vastuseid, kuid mida teha siis, kui ontoloogilised alused on erinevad? Näiteks Eesti leppimatu metsadebatt on sotsio-öko-tehniline probleem, kus me püüame süsteemi osi üksteisele vastandada. Samas, nii teaduses kui ka valitsemises on kõigi ökoloogiliste, tehniliste ja ühiskondlik-kultuuriliste tunnuste arvestamine ja modelleerimine võimatu ülesanne. Eriti on see nii seepärast, et komplekssed süsteemid on määramatud, neil on lävendiefektid, pärast mida võib saabuda uus tasakaal või kokkuvarisemine. Seega saavad nii keerukate muutuste puhul oluliseks teaduslike arvutuste kõrval ka lood, narratiivid. Poliitiline retoorika ehitab või ka lammutab kestlikku tulevikuühiskonda. Kuigi teooriad, millele ennist viitasin, ei anna üksikutele toimijatele palju lavaruumi, ei või juhtrollis isikute mõju alahinnata. Kelle käes on võim ja millist lugu nad jutustavad? Mõnikord saab lugu nii võimsaks, et palutakse faktidega mitte tülitada, nagu ühes vanas poliitilises karikatuuris, mida professor Hans Orru oma teisipäevases inauguratsiooniloengus näitas. 

Risk on ka see, et teaduspõhine ja professionaalselt juhitud sotsio-öko-tehniline transformatsioon võib kujuneda tehnokraatlikuks eliidi projektiks. Räägime innukalt sellest, kuidas kestlikkuse muresid saab lahendada nutikama tehnoloogia, andmepõhise administreerimise, tarkade, kuid keeruliselt kõnelevate teadlaste abiga. Igapäevakogemusele toetuvaid, sooja südamega sõnu ja teguviise, liht- ja argilahendusi, mis tegelikult kõnetaks ja headele tegudele innustaks, on raske leida. Ida-Virumaa kaevurile ega stressi leevenduseks kanepit tarbivale Tartu teismelisele ei ole mõtet minna rääkima sotsio-öko-tehnilistest süsteemidest ega ka rohereformist – vähemasti mitte nende sõnadega. 

Ülal viidatud sotsiaal-ökoloogiline käsitlus sai raamatusse 20 aastat tagasi. Täna, veebruaris 2023 on teadmisi kuhjaga juurde tulnud. Kasvanud on ka mure ja äng. Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse veebilehel on nüüd korralikus eestikeelses tõlkes olemas planetaarsete taluvuspiiride joonis, kus üheksast piirist kuues on vähemalt ühes alalõigus punasesse ehk ohutsooni jõutud. ÜRO kestliku arengu eesmärkide sihtaastani on seitse aastat. Selge on see, et neid püüdlusi loodetud mahus maailm ei saavuta. 20 aasta pärast on taas samamoodi Eesti Vabariigi, vaba riigi aastapäeva aktus siinsamas aulas. Me elame ja töötame selle nimel, et see nii oleks. Siis on kliimaneutraalsuse kohustuse täitmiseni samuti täpselt seitse aastat. On meil siis põhjust kõnelda edusammudest ja kohanemisest muutustega või peame nentima, et vaata, kuidas tahad, no ei tule välja ... Tartu Ülikooli roll sel teekonnal järgmiste suurte lubaduste läveni on aukartustäratav. Ka seda mõtestan lõpetuseks kuue samba kaudu, mis on meile ihulähedasemad kui eespool kõneldu. 

Esiteks: julge erialadevaheline teaduskoostöö; interdistsiplinaarse empaatia innustamine ja tunnustamine, ka mõõtmine. Teadlik ülikoolisiseste tõkete vähendamine, tulenegu need siis struktuurist, finantsallikatest või mõttemustritest. 

Teiseks on meie asi mõelda läbi kestliku arengu pädevused õppes, st leppida kokku mõisted, viia tasakaalu erialade süvateadmine ja ülekantavad rohekompetentsid. See on käänuline rada, mille alguses seisame. Samas ei saa seda mitmepalgelist teemat nii palju üle normeerida, et loovusele ja õppejõu autonoomiale enam ruumi ei jää. 

Kolmandaks tuleb meil töötada targalt koos oma partneritega, olgu selleks ministeeriumid, linnavalitsus või ettevõtted. Koostöö on vajalik selleks, et disainida protsesse teadmistepõhisemaks, hoida sotsio-, öko- ja tehno- vastastikmõju kogu aeg silme ees, mitte lasta kestlikku arengut üdini tehnokraatlikuks ettevõtmiseks. Samas on hädasti vaja, et meie partnerid meile õlale koputaks, kui me liialt akadeemilisse elevandiluutorni poeme. 

Neljas sammas on samuti teada. Meil tuleb oma ühiskonda panustada ja seda tervendada teaduspõhise, väärika, kuid ka südamliku ja kõnetava kommunikatsiooniga; julgemalt ja kannatlikumalt seletada, mida on teadusel muutuva maailma kohta öelda; ära kuulata ja lahendusi otsida, kui inimestele kavandatud rohepöörde meetmed haiget teevad. 

Viiendaks oleme üle vaatamas oma kampust ja olmet, meie enda kohalikke taristuid ja harjumusi: liikuvus, küte ja kirgi kütvad päikesepaneelid ... See koondub sõnapaari „keskkonnajuhtimise süsteem“ alla. 

See kõik kõlab suurelt, isegi suureliselt. Ometi oleme igas asjas juba mitte enam alguses, vaid palju samme astunud, muu hulgas natuke juba ka kestliku arengu keskuse egiidi all. Meile omase ekstsellentsusejanuga. 

Kuues sammas on ka. Riuklik. Ennist ütlesin, mida kõike peame rohkem ja paremini tegema, sest meil on missioon. Samas peame ka iseendid, oma ülikooliperet kestlikuna hoidma. See võib kõlada klišeena, kuid on praktikas tõsine proovikivi. Kuigi see meile ei meeldi, peame endalt küsima, kuidas aina usinama uute ülesannete haaramise kõrval ka loobuda, „ei“ öelda. Organisatsioonina, mitte ainult üksikisikuna. Me oleme nõudlikud enese ja teiste suhtes, tahame sisulist kvaliteeti ja kvantitatiivset kasvu ühes: rohkem viitamisi ja välistudengeid, suuremat tulu akadeemilise töötaja kohta, kõrgemat kohta edetabelis. Oleme ju QS Rankingu kestlikkuse pingereas ainsana Eesti ülikoolidest nimetatud, aga siiski alles 501. kohal. Vargsi oleme hakanud rääkima ka sellest, et noorte akadeemiline järelkasv ei olegi enesestmõistetav. Me oleme sotsio-öko-tehniliste süsteemide osa, mõelgem iseenda säilenõtkusele nii kollektiivina kui ka inimesena. Kompleksne süsteem ei kasva lineaarselt, ta ei ole ka lõpuni ära optimeeritud, temas peab olema lõtku, aga ka mitmekesisust, et kohaneda ja püsida. 

Ehitagem kestlikkuse sambaid, andkem oma tarkus, energia ja hingesoojus selleks, et looduse ja inimese tasakaalu taastada ja hoida. Universitas’el on selleks ainulaadne võimalus – nii vabas ja väärikas Eestis kui ka kogu maailmas. Aitäh! 

Vaata lisaks: 

• JÄRELVAADATAV: Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kontsertaktus
• Rektor: tulevikuks valmistumiseks on meil aega painavalt vähe
• Professor Peeter Tulviste mälestusfondi preemia selleaastane laureaat on Dmitri Rozgonjuk
• Üliõpilane Renar Kihho: hoolitsema peab hariduse enda kaitstuse eest
• Selgunud on Tartu Ülikooli aastaauhindade saajad
• Selgunud on tänavused aasta õppejõu auhinna saajad
• Ülikooli Ukraina kogukond kutsub ülikooliperet osalema 24. ja 25. veebruaril toimuvatel mälestusüritustel