Rektor: tulevikuks valmistumiseks on meil aega painavalt vähe

Rektor Toomas Asseri kõne Eesti Vabariigi 105. aastapäeva aktusel 23. veebruaril 2023. aastal Tartu Ülikooli aulas.

Head kolleegid ja külalised!

„Vaevalt oleme kunagi ärevamaid päevi elanud, kui nüüd. Seisukord, milles meie asume, on tume, otse ettekujutamatu.“ Nii kirjutas 1918. aasta 23. veebruari ajalehes Postimees Tartu Ülikooli üliõpilane Rasmus Kangro-Pool.

Selles täpselt 105 aasta eest ilmunud ajalehe uudistes kirjeldati Vene vägede taganemist ja Saksa okupatsioonivägede saabumist. Kirjeldati, kuidas enamlased on sihilikult levitanud rahva seas pööraseid kuulujutte, kasutades ära mitu kuud kestnud infovaakumi, mil ajalehed ei võinud trükivalgust näha. Alates 22. veebruarist taas ilmuma hakanud Postimees rahustas oma rahvast ja andis selgeid juhtnööre, kuidas lasta enamlastel minna ja kuidas Saksa okupatsiooni ajal vastu pidada.

Me teame, et selle lehenumbri trükkimise ajal oli iseseisvusmanifest juba Eestimaal ringlemas ja ehkki esimest korda loeti see ette 23. veebruaril, on viimased 105 aastat olnud eestlaste südames erilisel kohal just 24. veebruar.

365 päeva tagasi rebiti see koht meie südameis lahti. Vapustus, mis meid Eesti riigi sünnipäevahommikul tabas, kestab senini. Kuid see sõda on pannud meid tegutsema üle oma võimete, kuuldavamalt kui nii mõnedki suuremad riigid meie kõrval. Kui üliõpilane Kangro-Pool kirjutas 105 aasta eest, et eestlastele „ei ole osaks antud ilmapoliitika sõlmi lahti harutada“, siis praegu võime küll öelda, et oleme selle positsiooni endale maailma silmis kätte võidelnud.

Me mõistagi jätkame Ukraina eest seismist. Seda ei või lõpetada enne, kui agressor on võidetud ja saanud rahvusvahelise õiguse alusel ka karistatud.

Samal ajal peab meil jätkuma tähelepanu ka oma riigile ja inimestele, et me kestaks ka siis, kui praegune vaba maailma väärtuste eest toimuv võitlus on peetud. Rõhutatakse ju ka äsjases inimarengu aruandes, et ehkki Eesti on jõudnud heal järjel riikide hulka, sõltub meie inimeste vaimne tervis ja edasisteks kriisideks valmisolek sellest, kui turvaliselt me end Eestis tunneme, kui palju me usaldame oma riiki ja kui palju kaasmaalasi.

Oluline valik Eesti riigi edasise kursi suunamiseks tuleb meil teha vaid loetud päevade pärast. Riigikogu uue, XV koosseisu kanda on vastutus selle eest, et seni valitud pikaajalised sihid peavad. Järgmistest riigivalitsejatest sõltub, kas vältimatud, kuid keerulised muudatused viiakse Eestis ellu, kas seda tehakse ühiskondliku toetuse või vastuseisuga ning kas otsuste aluseks on huvirühmade lühiajalised ootused või Eesti kestmine läbi aegade.

Kui Cambridge’i ülikool tähistas oma 800. aastapäeva, valiti kogu maailmast välja 800 inimest, kellel paluti kirjutada kiri tulevikku. Üks kirjutajatest oli Tartu Ülikooli toonane rektor, meie praegune president Alar Karis. Seda, mis selles kirjas seisab, saab maailm teada aastal 2109, kuid me teame, et kiri on kirjutatud 100 aasta pärast õppivale üliõpilasele ja see on kirjutatud eesti keeles. Seega kannab Alar Karise kiri lootust, et saja aasta pärast pole täide läinud kartus eesti keele taandumisest pelgalt köögikeeleks.

1971. aastal kirjutas kirja tulevikku ka professor Rein Taagepera, kes tähistab järgmisel nädalal oma 90 aasta juubelit. Ta pani väga täpselt kirja 30 aasta plaani Eestile ehk kirjelduse koos tegevuskavaga, milline peaks tol ajal Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti olema 21. sajandi lävel ja mida tuleb selle saavutamiseks teha. Taagepera tulevikupildi kirjeldus läheb väga hästi kokku pildiga praegusest vabast Eestist. Mõistagi leiab sellest ajastukohaseid mõttekäike, millega me praegu nõus olla ei saaks. On ju iga plaan oma ajastu nägu ja vajab kohendamist vastavalt tegelikule elule.

Oma kiri tulevikku on Eestil praegugi olemas – plaan aastaks 2035. Eesti pikaajaline arengustrateegia on meie põlvkonna avalik lubadus järgmisele põlvkonnale, ka meile endile, et me tegutseme tuleviku heaolu nimel ja anname aastaks 2035 uue põlvkonna hoida hea tervisega maa, riigi, kultuuri ja rahva.

Aastal 2035 on parimas tööeas need noored, kes saavad eeloleval esmaspäeval hääletada oma elu esimestel Riigikogu valimistel. Ma loodan, et nad kasutavad seda võimalust suure vastutustundega, mõistes, et vastutus enda tuleviku eest ei seisne üksnes gümnaasiumijärgses erialavalikus.

Aastal 2035 lõpetavad aga gümnaasiumi, loodetavasti tulevad ka ülikooli ja hääletavad oma elu esimestel Riigikogu valimistel noored, kes astuvad oma eeloleva elu väga tähtsa sammu just tänavu – nad lähevad sel sügisel esimesse klassi. Seega on praegustel Eesti elu eest vastutajatel aega kõigest 12 aastat, et viia ühiskonna igal tegevusalal ellu vajalikud muutused. Ühe koolitee läbimiseks võib tosin aastat tunduda lõputu, ent rohepöörde elluviimiseks, vananeva rahvastikuga ühiskonna uue toimimismudeli leidmiseks ja töölepanemiseks, kliimamuutuste ja rändega kohanemiseks on meil aega painavalt vähe.

Eesti riigi seisukord 2035. aasta saabumisel on meie igaühe tegemiste ja tegemata jätmiste tulemus. Nii jõuan ikkagi välja ka ülikooli juurde.

Rein Taagepera märkis oma 30 aasta plaanis arukalt, et väikerahvana peame valima, millele spetsialiseeruda, sest kõike natukene tehes saavutaksime vaid kõrgetasemelise keskpära. Arutledes, mille kasvu toetada, pakkus ta ajastuomaselt välja põlevkivitehnoloogia arendamise. Praegu räägime järjest enam hoopis vesinikutehnoloogiast, biotehnoloogiast, geenitehnoloogiast, kuid ka neile saab üle kanda Taagepera toonase tõdemuse, et tulevikutehnoloogia arendamine on küll kulukas ettevõtmine, ent palju kallimaks läheb maksma see, kui koolitame omaenda teadlased välja, kuid ei kasuta neid seejärel maksimaalselt ära. Veelgi halvem on see, kui laseme muul maailmal Eestist välja imeda need tipud, kelle arengusse oleme ise palju investeerinud. See on oht, mille kohta Rein Taagepera kasutas tabavat eestikeelset väljendit „aju-haju“.

Seega peame looma tingimused, et meie inimesed tahaksid siia jääda ja võiksid oma erialale pühendudes pühenduda ka Eestile. See eeldab ülikooli sees rahvusvahelise tegutsemiskeskkonna loomist ja soodustamist ning ka mujalt erialatippude Eestisse toomist. Kinnitus sellest, et vajalikud eestvedajad on meil Eestis juba olemas, on kasvõi fakt, et Tartu Ülikooli teadlased tõid hiljuti ülikooli ajaloo suurima teadusrahastuse, et luua Tartusse kaks rahvusvahelist tippkeskust. Nii nende kui ka teiste samasuguse tulevikupotentsiaaliga teadlaste hoidmiseks ei pea jaguma tarkust mitte üksnes ülikoolil, vaid ka Eesti riigil. See tähendab ka väga tõsist kaalumist, kas teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile mõeldud raha on riigil ikka otstarbekas pudendada paljude väikeste asutuste vahel või saavutame „kõrgetasemelisest keskpärast“ paremad tulemused hästi sihitud strateegilise rahakasutusega.

Nagu viidati juba mainitud inimarengu aruandes, on tulevikuks valmistumise tarkuse üks osa ebakindluse vähendamine. Et selle saavutamise kaks peamist eeldust on uurimine ja õpetamine, siis määravad just teadus ja sellel tuginev ülikooliharidus selle, millises Eestis elavad meie sügisel kooliteed alustavad tulevikutäiskasvanud. Andkem oma parim.

Elagu, kasvagu, õitsegu Eesti rahvusriik ja tema rahvusülikool!

Vaata lisaks: