Meie inimeste lood

Turundustalituses töötades satub minu töölauale põnevaid töölõike ja üks neist on Tartu Ülikooli maskoti projekt. Teekond meie maskott Tiksuni on olnud kirju, kogemusterohke ja mänguline. Alustasin projekti kirjutamisest ja maskotivõistluse planeerimisest ning nüüd on meil olemas maskott Tiksu, keda kaasame igapäevaselt ülikooliellu. Maskotiprojekti juhtimine on loominguline töö, kuna keegi ei anna täpseid piiranguid ega juhiseid, kui kaugele Tiksuga saame minna. Kas Tiksu saab uisutada või verd annetada? Kas teeme Tiksu värviraamatu? Tööülesanded varieeruvad Tiksu suure tekli tellimisest kuni rektoraadis maskotiprojekti tutvustamiseni. Naljatades olen öelnud, et olen nüüd tekstiiliekspert, kuna Tiksule kangast ostes käisin läbi pea kõik Eesti kangapoed, et meie Tiksu oleks õiget värvi. Ühtlasi on just tänu sellele projektile olnud mul võimalus tutvuda ülikooliperega laiemalt, nt nii ülikooli intellektuaalse omandi valdkonna juristi kui ka teatridekoratsiooni lektoriga. Koos oleme jõudnud selleni, et Tartu Ülikoolil on maskott, kes saab aastaid ülikooliperet inspireerida, toetada ja lõbustada.

Õpetamine on võimalus teha oma oskuste ja teadmiste inventuur, et neist kasulik teistele jagamiseks kokku võtta. See on võimalus kohtuda igal aastal uute inimestega – Sinust piisavalt erinevate ja samas piisavalt sarnaste inimestega. See on võimalus mitme peaga mõtlemiseks, üksteise tundmaõppimiseks ning üksteiselt õppimiseks. See on võimalus oma mõtlemise, eneseväljenduse ning disainioskuste pidevaks proovilepanekuks. Ülikoolis õpetamine pakub palju võimalusi ja vabadusi ning võimast eduelamust, kui Sinu töö õnnestub ning tudengites mõistmise ja uudishimu leek süttib. Enam võiksid õpetamisele mõelda need, kes põhikohaga hoopis midagi muud teevad. Ka mina alustasin õpetamist osakoormusega. Õpetamine ei pea olema täiskohaga töö. Mujalt saadud kogemuste, meelelaadi ja eeskujude auditooriumisse toomine on tudengite jaoks eriliselt rikastav. Muidu vabakutselisena või ettevõtjana tegutseva õppejõu jaoks on see samas tänuväärne stabiilsuse allikas. See on au ja privileeg.

Olen Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis töötanud alates 1998. aastast. Ajaga on tööülesanded palju muutunud, kuid see-eest on need alati olnud väga mitmekülgsed. Ennekõike püüan olla oma juhile hea abiline ja vajadusel ka nõuandja, kuid igakülgset tuge vajavad kõik kolledži töötajad, samuti üliõpilased. Tänane töö on suuresti seotud suhtluse, info kogumise ja selle vahetamisega, samuti tuleb kogu asjaajamise töö kõrvalt koordineerida ava- ja lõpuaktuseid, emakeelse ülikooli aastapäeva ning korraldada paljusid teisi üritusi. Kolledži personalitöös algatan konkursse, valmistan ette töölepingu kavandeid, korraldan ja protokollin nii kolledži valitsuse kui ka nõukogu tööd. Järgin ja koordineerin andmekaitsealaseid teemasid, kolledžisse saabuvat ja väljaminevat posti, samuti korrastan toimikuid ning väljastan täiendusõppijatele tõendeid/tunnistusi. Lisaks täidan kolledžis töökeskkonnavoliniku ülesandeid. Töösse lisab loomingulisust kolledži meenetega tegelemine, sh ideede genereerimine ja teostus. Püüan olla kolledžis vahvate traditsioonide hoidja, korraldan ja koordineerin näiteks jõuluõhtut kolledži töötajate lastele. Seega tuleb aeg-ajalt selga tõmmata jänese, päkapiku vm tegelase kostüüm. Loomulikult on kogu selles ülesannete rägastikus oluline koostöö –  seda nii kolledži kolleegide kui heade nõuandjate ja abilistega Tartus. Olen usalduse eest väga-väga tänulik!

Tulin Tartu Ülikooli 2012. aasta sügisel järeldoktori grandiga teaduriks. 2020. aastal valiti mind Euroopa õpingute kaasprofessoriks ning 2022. aastal tähistan oma 10. aastapäeva Tartu Ülikoolis ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudis. Olen ennast siin algusest peale koduselt tundnud, mind on väärtustatud nii teadlase kui õppejõuna, aga mis kõige tähtsam – indiviidina. Ülikool ja instituut on andnud mulle lugematul hulgal võimalusi unistuste poole pürgimiseks ning isiklikuks ja personaalseks arenguks, mida ma isegi võimalikuks ei pidanud. Siinne avatud, mitmekülgne ja sõbralik ühiskond koos inspireerivate ja loovate inimestega on pannud mind oma tööd veel rohkem armastama. Lisaks on seda toetanud hubase Tartu ja mugava Eesti mõnus atmosfäär. Minu arvates on ülikoolis töötamise suurimaks väärtuseks võimalus midagi muuta ja vabadus oma eesmärke saavutada. Iga kord, kui tutvustasin instituudi juhtkonnale uusi ideid, ootas mind uuendustele ja loovusele avatud suhtumine. Ideede realiseerimisel olid abiks kolleegid, tõhus juhtimine ning toetav keskkond. Kaasavas ja tervitavas keskkonnas ei ole ma kunagi tundnud end kui lihtsalt number, vaid kui väärtuslik ülikoolipere liige. Need ongi võtmekomponendid, mis aitavad muuta meie tudengid ja lõpetajad aktiivseteks parema homse loojateks.

Öeldakse, et inimene peaks iseenda arengu huvides iga 5–7 aasta tagant töökohta vahetama. Mina olen olnud Tartu Ülikooli raamatukogu töötaja peaaegu kogu oma tööelu. Iga kord, kui mul jõudis tekkida mõte, et võib-olla peaks end ka kusagil mujal proovile panema, avanesid uued võimalused Tartu Ülikooli sees. Näiteks alustasime me esimesena Eestis elektronkataloogimist, millega kaasnes Eesti märksõnastiku andmebaasi loomine, alustades nullist. Ma olen ikka öelnud, et olen füüsik-filoloog, sest füüsiku haridusega raamatukogutöötajana olen 25 aastat teinud terminitööd, toimetades märksõnastiku reaalia valdkondi. Uus väljakutse oli ka kogu selle töö juhtimine Tartu Ülikooli ja Eesti tasandil. 2014. aastal, kui kogu maailmas hakkas tunnustust leidma avatud teaduse paradigma, sain ülesande viia end kurssi andmehaldusega. Minust sai teadusandmete peaspetsialist ja tööülesandeks toetada ja koolitada Tartu Ülikooli teadlasi ning doktorante. Lisaks omandasin 2018. aastal andmekaitse eksperdi kutse. Tartu Ülikooli raamatukogu tegevused avatud teaduse vallas paistavad silma nii Eestis kui ka Euroopas, mistõttu osaleme paljudes rahvusvahelistes projektides ja töörühmades. Minu osa on töö IFLA akadeemiliste raamatukogude sektsiooni alalise komitee liikmena, kujundades kogu maailma teadusraamatukogude arengut.

Tartu Ülikoolis IT valdkonnas töötada – see tähendab osaleda Eesti ühe väga suure organisatsiooni igapäevases töös ja vastutada selle eest, et kogu ülikool saaks pakkuda kvaliteetset kõrgharidust ning tegeleda teadus-arendustegevusega. Tänases ühiskonnas ootame digitaalset sisu, asjaajamist ning kasutajat toetavaid rakendusi. Tartu Ülikoolis tehtavad IT-arendused ja otsused peavad toetama asutust ning selle töötajaid ja tudengeid nende eesmärkide saavutamisel. Hinnates IT-vajaduste soove ja tulevikumõtteid, saan väita, et IT edasikandev ja samaaegselt toetav roll saab olema jätkuvalt vajalik. Arvestades, kui suur on ülikool, kui palju on soove ja mõtteid ning kui erinevad on indiviidi vajadused, on vaja leida ühisosa – pole olemas ühest lahendust, mis sobiks kõigile. Seda me teame, et suured laevad pööravad aeglaselt, aga olles osa sellest, saame tagada laeva edasiviiva jõu ja vajaliku funktsionaalsuse. Tartu Ülikool on prestiižne tööandja ja siin töötades on võimalik olla osa Eesti tuleviku loomisest, kvaliteetse kõrghariduse toetamisest ning teaduse arendamisest.

Mina olen arheokeemik ehk arheoloog, kes kombineerib kaasaja laboratoorseid uurimismeetodeid meie kaugema minevikupärandi avastamiseks. Olen analüütilise keemia ja arheoloogia osakonna hübriidlabori Archemy looja, see on esimene omataoline uurimisüksus Läänemere idakaldal. Meie teadusgrupp uurib mineviku toitumist ja tervist, analüüsides proove arheoloogilistest inimluustikest ja savinõudest loomaluude ja taimejäänusteni. See esemeline kultuuripärand on hindamatu väärtusega taastumatu vara ja meie eesmärk on ammutada neist leidudest maksimaalselt suur hulk uut informatsiooni minimaalse kahjuga. Just selle missiooni täitmiseks tulevad appi järjest uuenevad ja detailsemaid mõõtmistulemusi pakkuvad moodsad analüütikaseadmed, mille ristkasutust me koostöös väga erinevate TÜ ja välisinstitutsioonidega igapäevaselt viljeleme. Meie grupi suurim tugevus, aga ka väljakutse on kombineerida orgaaniliselt humanitaar- ja loodusteadusi – et meie esitatud uurimisküsimused ja tõlgendused oleksid ajalooliselt kontekstualiseeritud ja asjakohased ning uurimismeetodid ja tulemused tipptasemel ja usaldusväärsed. Just kahe valdkonna piirimail balansseerimine nii inimeste kui töökeskkonna näol seda väljakutset lahendada võimaldabki.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama kaugelt. Niikaua kui end mäletan, on minu kodus ülikoolist räägitud suure austusega. Tartu Ülikool oli justkui ainuke valik õppimiseks, vähemalt minu vanemate räägitu põhjal. Vanemate jutt on mind vist palju mõjutanud – lisaks õppimisele tekkis minus teadmine, et ühel heal päeval ma tahan ka töötada Tartu Ülikoolis, sellises väärikas asutuses, kus on koos hulk tarku ja innustavaid kolleege. Töötasin ülikoolis karjääritalituse juhina ning koos imeliste kolleegidega saime panustada üliõpilaste heaolusse. Minu järgmine samm, küll ülikoolist eemal, oli paljuski seotud võimalusega panustada õppijate arengu toetamisse veelgi sügavamalt. Peale ülikooli töötasin kuus aastat Rajaleidja keskuses, kus töötasid õppe- ja karjäärinõustajad. Tagasi ülikooli tõi mind kutse ülikoolist. Kui ikka ülikool kutsub ja ülikooli inimesed arvasid, et ma võiksin pigem siin panustada, siis alma mater’i kutse ei saa külmaks jätta. Lugedes Tartu Ülikooli arengukava, kõnetas mind kuidagi eriliselt üks ülikooli väärtustustest, milleks on „vastutus“. „Vastutus – teadvustame nii oma tegemiste kui ka tegemata jätmiste ühiskondlikku ja ülikoolisisest mõju. Meie sõnad ja teod on kantud vastutusest mineviku, oleviku ja tuleviku ees.“ Sellist väärtust kandva organisatsiooni liige on au olla ja ma näen enda ümber palju ka selliste väärtustega inimesi.