Õpetaja Leesi muudab maailma matemaatika abil
Läti piirilt väikesest külakohast pärit Leesi Peedumäe südames tärkas õpetajaks saamise soov varakult. Kuna matemaatika tuli naise jaoks väga kergelt ja ühiskonnas oli puudu reaalteaduste inimestest, otsustas ta minna pärast gümnaasiumit Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Õpetanud gümnaasiumi ajal tihti kaasõpilasi, oli Leesi esialgne plaan alustada õpetajatööd oma kodukohas. Elu on aga teinud lapsepõlvekodust kaugemaid käänakuid ja nii on ta praegu hoopis loodusainete ja matemaatika juhtõpetaja Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumis ning matemaatika algõpetuse õpetaja Tartu Ülikoolis.
Matemaatika kui karastustuli
Gümnaasiumis sotsiaalteaduste klassis õppinud Leesi avastas enda üllatuseks, et tema kursusekaaslased olid õppinud matemaatikat temast oluliselt rohkem ja paljud teemad olid neile juba tuttavad. Kui varem ei pidanud ta eriti kodus õppima, siis ülikoolis enam nii ei saanud. „Meie jaoks oli normaalsus, et kodune töö oli tõeline ajude ragistamine. Peaaegu võis tunda kärsalõhna, aga seda suurem oli võidurõõm, kui ülesanne õnnestus ära lahendada,“ meenutab ta bakalaureuseõpet, kus sitkus ja julgus end proovile panna aitasid tal pingetega hästi hakkama saada. Magistriõppe eel meelitasid osa õppejõude Leesit puhta matemaatika poole, teised aga õpetajakoolitusse, mispärast otsustas ta mõlema kasuks. „Mulle meeldis see pingutust nõudev ülikooliaeg. Nii intensiivselt pole ma oma aju enam kasutada saanud ja sellest on isegi kahju. Õppejõud ja kursusekaaslased olid intelligentsed ja toredad. Kahtlemata oli see äärmiselt arendav ja turvaline keskkond,“ võtab ta ülikooliõpingud julgustavalt kokku.
Ebapopulaarsete õppeainete õpetaja
Leesi on õpetanud nii matemaatikat kui ka füüsikat, mis on üldsuse arvates ühed raskemad ained, mille õpetamine on keeruline just õpilaste tõrksa eelhäälestuse tõttu. „Võtsin oma karjääri algusest peale põhieesmärgiks luua õpilastele turvaline ja sõbralik keskkond, kus nad saaksid reaalainetega veidi rohkem sõbraks,“ kirjeldab ta õpetajatöö proovikivisid. „Õppija peab uskuma, et tal on neid teadmisi vaja ja et ta saab hakkama, aga see kõik nõuab omapoolset panust. Seda illustreerib ka mõte, et kes ei loe, ei saa kunagi teada, kui huvitav on raamat.“
Loodus- ja reaalaineõpetajana peab ta oma valdkonna suureks võluks seda, et päheõppimist on vähe, sest loogika ja seostega saab tuupimist vältida. „Mulle meeldib maailmast aru saada ja suunata õpilasi mõistma end ümbritsevat keskkonda. Imetlen, et minu valdkonna ained selgitavad universumis toimuvaid nähtusi.“ Nõudliku ja õiglase õpetajana on ta ka samaväärselt hooliv ja empaatiline. „Suurim rõõm on see, kui saan õpilast aidata ka näiteks psühholoogiliste probleemidega,“ toob Leesi esile oma ameti hooliva külje. Üks tema lemmikuid hetki on see, kui üle klassi kõlab eduelamusest pakatav „Jess!“. „Mind inspireerivad väga ka noored ise oma ägedate hobide ja huvidega. Mind toidab see, kui näen, et saan õpilase edule kaasa aidata ja nad on selle eest ka tänulikud.“
Maailmaparandajale toetav keskkond
Praeguseks pea kaheksa aastat õpetajana säranud Leesi peab tähtsaks teda ümbritsevaid kolleege ja töökeskkonda. „Läksin liimile, kui nägin ägedaid ja uuenduslikke koole, mida on viimasel kümnendil palju juurde tekkinud. Mind võlus teha maailmale olulist tööd inspireerivas keskkonnas, kus mõeldakse suurepärasele töökultuurile.“ Kui ülikoolis õppides ja praktikal käies kõhkles Leesi veel õpetajaametis, sest kool näis stressirohke ja lärmakas koht, siis ülikooliõpingute kõrvalt riigigümnaasiumisse tööle asudes muutus kogu tema maailmapilt. „Nägin, kui äge võib koolikeskkond olla. Meil oli väga palju autonoomiat, meie pädevusse usuti ja meid kaasati juhtimisse. See sarnanes juhtimiskultuuri poolest hoopis iduettevõtte või muu tänapäevase organisatsiooniga,“ kirjeldab Leesi toetavat töökeskkonda.
Ühtlasi lükkab ta ümber müüdi, et õpetaja teeb tööd õhtuti ja nädalavahetustel. „On täiesti normaalne, et õpetaja tõmbab oma töö ja vaba aja vahele range piiri. Ametlikult on meie täistööaeg 35 tundi nädalas ehk viis tundi vähem kui tavaline töönädal.“ Tihti sõltub piiride ületamine õpetajast endast, kuid Leesi kogemuse põhjal saab tänapäeva koolides tööaega planeerida väga paindlikult. Õpetajaametist huvitatutele kinnitab ta, et selle ameti karjääriredel ei ole nii mustvalge. „Küll on võimalik õpetada osalise koormusega, liikuda edasi kooli sees või õpetada hoopis ülikoolis. Võimalusi on palju!“ Leesi kinnitab, et õpetajatöö annab maailmale palju lisaväärtust ja aitab kaasa ühiskonna arengule. „Õpetajatena puutume iga päev kokku noortega ja see virgutab. Õpetajatöö muudab maailma ja tõusvas joones liikuv tasu annab kindlustunde, et sind on tööturul väga vaja.“
