Ragne seiklused Ameerika Ühendriikides

Hei hopsti siitpoolt ookeani!

Olen kuuenda kursuse arstitudeng Ragne ja 2021. aasta sügissemestri veedan Ameerika Ühendriikides subtroopilises Charlestonis. Nüüdseks olen uue eluga saanud kuu aega kohaneda ja on asjakohane jagada esmaseid muljeid-emotsioone.

Miks üks tudeng välisõpinguid oma teekonnale üldse planeerida võiks? Pean mainima, et vahetussemestriks välismaale minek arstitudengite seas just eriti populaarne ei ole. Selle suureks põhjuseks pean juba niigi pikka kooliteed ning tudengite soovi õpingutega kiireimas korras ühele poole saada. Välismaal õppimise soov on mul mõtteis olnud juba põhikoolist saadik ja minu silmis on tegu deontoloogiliselt ainuõige otsusega (deontoloogia on moraalifilosoofia suund, mis väidab, et mõni tegu on kvaliteedilt absoluutne ehk kas õige või vale, omistamata sellele subjektiivset hinnangut).

Välisõpingutest rääkides saan aga alatihti vastukaja küsimusena „Kas sul läheb siis aasta raisku?“. Vahekokkuvõte: üksainus kuu, kolm riiki, viis osariiki, suur kogus kõikvõimalikke  emotsioone (sest päevad ei ole vennad), hulgaliselt võrratuid esmakohtumisi ning loendamatu hulk seiklusi ja mälestusi. Seega, minu lühike vastus on ei. Praegu ollakse arvamusel, et aju talletab mälestusi tugevalt emotsioonidena, sest nende meelde tuletamine olevat kõige efektiivsem meetod oma eesmärgi täitmiseks (anda signaal olukorra ohutusest või ohtlikkusest ja panna organism vastavalt toimima). Emotsioonid on inimeseks olemise üks fundamentaalseid aluseid ja neid ma lähemalt tundma õppima suundusingi (nii akadeemilises mõttes kui ka läbi tegude).

Jaapanlastel on väljend karoshi, mis tähendab surma ületöötamise tõttu. Sarnane, heroismiga ülevõõbatud mentaliteet on tudengite seas sage nähtus. Arvan, et eneseohverdamine ei tee kellestki kindlasti paremat, pühendunumat ja hoolivamat arstihakatist. Kokkuvõttes, üldmeditsiiniteadmisi ja -kogemusi olin viie aasta jooksul omandanud küllalt ning nõnda otsustasin suunduda õppima neuroteaduse ja psühholoogia valdkonda kuuluvaid aineid Ameerika Ühendriikides.

Image
Tartu Ülikooli arstitudeng Ragne

 Folly Beach- üks neljast linna lähedal asuvast rannast.

Seiklustega alustasin juba augusti algul. Esialgu peatusin paar päeva Põhja-Itaalias, seejärel New Yorgis, siis veetsin nädalakese New Orleansis ja lõpuks randusin väikeses Lõuna-Carolina linnakeses nimega Charleston. Tegu on saarekestest koosneva linnaga, mis suuruse poolest meenutab Tartut. Erinevalt teistest USA-le omastest ülikoolilinnakutest, mis on muust tsivilisatsioonist võrdlemisi isoleeritud, asub Charlestoni kolledži linnak otse ajaloolises südalinnas.

Selles 1670. aastal asutatud linnakeses on säilitatud rohkelt arhitektuuripärandit, sh ei ole lubatud ehitada linna kõrgeimast kirikutornist (Saint Matthew’s Lutheran Church) kõrgemaid hooneid, mis muudab Charlestoni oma pisikeste alleede ja käikudega üheks muinasjutuliseks paigaks. Lõunaosariigile omaselt põimub siinne ajalugu tugevalt koloniaalajastu ja orjandusega ning siin kõlas ka esimene kahurilask, mis päästis 1861. aastal valla Ameerika Ühendriikide kodusõja. Viimastel aastakümnetel on Charlestonist oma võlude tõttu saanud populaarne turismikoht ja muu hulgas on see üheksa aastat järjest hinnatud Ühendriikide parimaks sihtkohaks (Travel + Leisure).

Erinevusi õppekorralduses ja ülikoolielus on metsikult. Eeldasin, et kultuurišoki kogemise eelduseks on võõrad, ettearvamatud olukorrad. Ootamatult leidsin end aga olukorras, kus kõik vastas minu ettekujutusele stereotüüpsest USA kolledžielust, kuid omal kombel rabas see mind siiski.

Image
Sissekolimispäev

Sissekolimispäev

Esiteks, võsukeste kolledžisse tulek on pere suursündmus. Ma ei pea siinkohal silmas vaid esmakursuslasi, vaid absoluutselt kõiki tudengeid. Kui minu jaoks tähendas ülikoolitee algus kohvritega Tallinna–Tartu bussile astumist, siis siin on sündmusesse haaratud kogu pere. Arvestades käimasolevat pandeemiat, määrati igale tudengile ühiselamusse saabumiseks konkreetne ajavahemik, mil oma tavaar ühikatuppa toimetada. Nõnda täitusid linnakutänavad üksteisest paari meetri kaupa eraldatud konglomeraatidega (loe: pereliikmed ja nende kolimisvara), kes punaste ratastel kärudega, mis meenutavad hotellides kasutatavaid pesukorve, lõbusalt enda aega ootasid.

Üks esimesi tähelepanekuid oli ameeriklaste soov kõigi ja kõigega sobituda. Inimesed on lõunaosariikidele kohaselt väga jutukad, soojad ja abivalmid, kuid pinnapealsest naeratusest sügavamale jõudmine on omaette katsumus.

Keskmine kolledžineiu kannab lohvakat T-särki ja sandaale ning seab juuksed üles massiivse juukseklambriga. Ühes käes kannab ta taaskasutatavat veepudelit (kindlasti mõne logoga, näitamaks enda väärtushinnanguid) ja teises käes telefoni. Sarnane nähtus avaldus ka kolimistiimides. Isikupärane ja väljapaistev olla on hirmutav ning välimus peaks kuuluvusest justkui võimalikult palju informatsiooni andma. Nõnda kandsid ühe pere liikmed sageli samasuguseid riideid ja muud merch’i, et näidata enese seotust kolledžiga: vanematel olid T-särgid kirjetega „Cougar mum“ või „Cougar dad“ (vrd TalTech ja tipikas ning College of Charleston ja cougars) ning käes muidugi kõik muu, mida annab kolledžilogoga toota. Teadagi on konsumerism siinmail levinud probleem ning selle väljendusi ei pea tikutulega taga ajama.

See selleks. Elan koos kohalike tudengitega ühiselamus, kus minu skandinaavialikult minimalistlik nurgake vastandub ameerikalikult väljakutsuva dekoreeritusega. Tõenäoliselt võttis kohalikel pärast sissekolimist enim aega kaunistamine. Seintele kleebitakse nimetähti, seatakse jõulutulukesi ning sätitakse kõiksuguseid karvaseid patju, tekke, vaibakesi (mis muidugi peavad olema endanimeliste tikanditega). Lisan pildi Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva tähistamisest, et saaksite aimu ameeriklastest ja nende kaunistamiskirest.

Image
dekoratsioonid

 Ameerikalikud dekoratsioonid taasiseseisvumise tähistamisel- pööra tähelepanu ka valgustusele.

Mis puudutab suhtlust tudengite ja õppejõudude vahel, siis palju rõhku pannakse üksteise tundmaõppimisele. Kohustuslike õppematerjalide hulgas on õppejõu isiklikku elu tutvustavad videoloengud (näiteks tuli esimeses testis teada õppejõu hobide ja haridustee kohta) ning muidugi tuleb ka iseend tutvustada sarnase videokese kaudu. Tundide ülesehitus põhineb suuresti vestlusel ning erinevalt Eesti õppesüsteemist määrab aktiivne osalus klassis ligi 60% lõpphindest (hinnatakse tunnis esitatud küsimusi ja loodud mõttearendusi). Vastupidi mulle tavapäraseks saanud faktirohkete ravijuhendite õppimisele meeldib ameeriklastele rohkelt arutleda. Suur osa õppekohustustest põhineb mitmesuguste esseede kirjutamisel (nädalas tuleb esitada keskmiselt kolm esseed, mille hulgas arvamused, raamatuanalüüsid jne).

Sai nüüd kuidagi palju. Igal juhul annab vist aimu, et muljetada alanud välissemestrist on ohtralt ning huvi korral jätkan meelsasti oma seiklustest pajatamisega.

Selleks korraks kõik. Oli meeldiv tutvuda ja järgmise korrani!

Ragne

pildil on kolm inimest rahumeelselt suhtlemas

Konfliktivaba suhtlemine

Tudengid

Erasmus+ programmiga Euroopasse praktikale

pilt potentsiaalsest sõbrast, kes on rohelise värviga kaetud

Kuidas leida uusi sõpru?