Teadlased uurisid, kuidas juhendada eakaid digimaailmas toimetama

Mõttest panna noored oma vanavanemaid sotsiaalmeedias tegutsemisel toetama sai alguse Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Telia koostööprojekt.

„Ma väga ei karda valeuudiste ohvriks langeda, sest ega ma seda internetti tegelikult üldse ei kasutagi. Aga äkki sa saad vaadata, mis mul seal WhatsAppis on, mingit teadet näitab.“

See on tsitaat vestlusest eaka prouaga Horvaatiast, kes osales üle-euroopalise projekti SMaRT-EU meediakirjaoskuse koolitusel. Tema jutt on kõnekas. Pisikesest tehnilisest takistusest rääkides koorus välja, et ta ei mõista, kuidas toimib rakendus, milles ta oma lapselapsega suhtleb, ega tea, et sellekski on vaja internetti. Tolle uuringuprojekti vältel tuli viies riigis, kus koolitusi tehti, taolisi juhtumeid ette kümneid.

Hääletamine, sõidujagamisteenuse kasutamine, lennureisi pardakaardi allalaadimine, e-poest toidu tellimine, mobiil-ID-ga isiku tuvastamine, sotsiaalmeedias postitamine – enamikule meist on sedalaadi toimingud pea igapäevased. Mõnikord tuleb ette tehnilisi viperusi, aga üldjuhul saame hakkama.

Teisisõnu, digipädevatena ei tunneta me, kui palju ja milliseid teadmisi-oskusi meil internetikeskkondades toimetades vaja läheb. Küll aga tunnevad puudujääke need, kes iga päev internetis toimetama ei pea.

See pani Tartu Ülikooli meediauurijaid mõtlema, kui suur digilõhe võib olla meiegi näiliselt eduka e-riigi seenioride hulgas. Vähemate oskustega inimesed jäävad teenustest ilma ning nõnda suureneb nende isoleeritus ühiskonnast. Kui inimene ei tunne, et tal on võimalik oma riigi, ettevõtete ja teistega ühenduses olla, suureneb risk heituda, eemalduda ning lukustuda pettumusse ja üksindusse.

„Lisaks kaasnevad vähese digipädevusega turvariskid,“ märkis Telia Eesti müügi ja teeninduse üksuse direktor Katre Liiberg. „Viimasel ajal on kelmide aktiivsus märgatavalt suurenenud ning nad valivad oma sihtmärgiks just haavatavama osa elanikkonnast, eakad.“

Nii jõutigi mõtteni katsetada põlvkondade vahelist digimentorlust: noored juhendavad ja toetavad oma eakaid lähedasi veebis toimetamisel. Alustada otsustati sotsiaalmeedias, nt Facebookis tegutsemisest.

Projektist võttis osa 19 vabatahtlikku digimentorit: kooliõpilased, Telia töötajad ning Tartu Ülikooli töötajad ja üliõpilased. Noorte jaoks on tähtsamad sotsiaalmeediakanalid Instagram, TikTok ja Snapchat, mistõttu oli nii mõnelegi neist Facebook omaette avastamiskoht. Projektis osalenud eakatest olid mõned juba Facebooki kasutajad, mõni aga alles alustas konto loomisega.

Kaasatud oli ka Tallinna Ülikooli haridusgerontoloog Tiina Tambaum, kes õpetas mentoritele põlvkondadevahelise juhendamise põhimõtteid. Tambaum on oma doktoritöös leidnud, et juhendajad kipuvad pigem ette näitama, mitte ise proovimist toetama. Samuti võib õpetamisel takistuseks olla kiirustamine või see, et juhendatava eelteadmiste olemasolu võetakse enesestmõistetavalt.

Nagu teadusprojektides ikka ette tuleb, ei läinud kõik päris plaani kohaselt. Digimentorite projekti algne idee oli panna eri põlvkonnad omavahel Facebookis suhtlema. Selgus aga, et ainult sotsiaalmeedia või digiteadmiste pärast eakad seda keerulist õppimisteed ette ei võta. Vaja oli juhinduda nende isiklikest vajadustest. Mõni neist soovis otsida huvipakkuvat aianduse või lemmikloomadega seotud TikToki kanalit. Teine vajas abi hoopis inforegistrites oma e-riigiga suhtlemisel. Oli neid, kes tahtsid ohutult harjutada lapselastele fotode saatmist suhtlusrakendustes või vajasid lihtsalt võimalust küsida, mida teeb üks või teine nupp Facebookis.

Kokkuvõttes aitasid digimentorid eakaid väga erinevates digikeskkondi puudutavates teemades. See oli uurijatele õpetlik kogemus: ilmnes, kui keeruline võib vähese kogemusega kasutajal olla toimetulek info paljususega, mida digimaailm pakub.

Teadlaste kokkupandud soovitusraporti abil saab Telia eakatele ja teistele vähese kasutuskogemusega klientidele välja töötada isikustatud digimentorluse teenuse. Need soovitused võivad abiks olla igaühele, kes tahab oma lähedast digiriigis toimetamisel juhendada.

Viis soovitust, mida tasub meeles hoida, kui õpetate lähedast internetis asju ajama

Juhendamine peab lähtuma juhendatava soovist ja motivatsioonist. Seetõttu tasub kõigepealt välja selgitada, millised on juhendatava teadmised ja mis on tema vajadus. Tuleb arvestada, et inimene ise ei pruugi oma teadmiste ja oskuste ulatust õigesti hinnata.
Juhendamisel on oluline iga tegevust pidevalt selgitada. Nõnda tunneb juhendatav ka ennast protsessi osalisena. Inimene õpib siis, kui saab ise proovida. Seetõttu peaks juhendaja võtma nõuandja, mitte ettenäitaja rolli.
Õpetada tasub intuitsiooni kasutamist ja põhimõtete tundmist, mitte konkreetset vahendit või keskkonda.
Ühes õppetunnis peaks käsitlema ainult üht teemat. Mitme oskuse ja pädevuse koos õpetamisel tekib info üleküllus, mistõttu vastuvõtuvõime võib hoopiski väheneda.
Juhendatava eest ei tasu ära teha toiminguid, mida ta peab ise tulevikus korduvalt tegema (nt pangaülekanne või iseteeninduskeskkonda sisselogimine), küll aga võib teha mõne ühekordse, spetsiifilist ja keerukat tegevust nõudva toimingu (nt keerukama programmi installimine või spetsiifilisema kasutajakonto loomine).