Pool aastat eestikeelset õpet. Kuidas meil läheb?
Möödunud aastal anti täiskäik reformile, millest on räägitud aastakümneid: septembris alustasid esimeste ja neljandate klasside õpilased kõikjal Eestis kooliaastat eesti keeles. Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.
Lasnamäe Põhikool palus eelmise aasta alguses eestikeelsele õppele üleminekul ajapikendust – nagu ka Narva koolid ja lasteaiad, ent Lasnamäel õpivad haridusliku erivajadusega lapsed. Kooli direktor Milena Pogodajeva räägib nüüd, 2025. aasta algul, et esimeste klasside õpilased kohanesid arvatust kiiremini.
Hästi toime tulevate õpilaste kõrval, kes etteantud materjali õpetaja abiga selgeks saavad, on aga ka neid, kel on raskusi.
„Just neljanda klassi õpilastel, kes on juba kolm aastat vene keeles õppinud, on äkki kõik teisiti kui varem. Meil ei ole neile sobilikke eestikeelseid materjale, sest haridusliku erivajadusega lapsi ei saa õpetada samamoodi nagu teisi. Õpilased on väga püüdlikud, aga õpetajad peavad palju vaeva nägema, et tunnid oleksid igale lapsele jõukohased ja arusaadavad,“selgitab Pogodajeva.
Kooli eripärale omaselt on olemas suur tugimeeskond. Eripedagoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ja õpiabirühma õpetajad aitavad õpetajaid ja toetavad lapsi nii logopeediliselt kui ka vaimselt. Koolil on õigus luua ise õppematerjale, mis sobiksid just nende õpilastele. Selle vabadusega käib aga kaasas suur mure.
„Kõikidel meie kooli õpilastel on Rajaleidja otsused selle kohta, kuidas last hariduse omandamisel toetada. Haridusliku erivajadusega lastele materjale luues tuleb meeles pidada, et kõiki õpilasi ühtmoodi õpetada ei saa. Selle kõigega arvestamine võtab aga aega, mida meil just kõige rohkem ei ole,“ nendib Pogodajeva.
Toetav keelekeskkond aitab õppimisele kaasa
Tartu Ülikooli Narva kolledži õppekava „Keeled ja mitmekeelsus koolis“ teise aasta üliõpilaste Anna Kuldkepi ja German Kabantšuki kodukeel on vene keel, kuid nad õpivad eesti keele õpetajateks. Kuldkepp on eraõpetajana eesti keelt õpetanud juba viis aastat.
„Minu vanaisa oli eestlane ja koos vanaemaga tuli neil mõte mind keelekümbluslasteaeda ja -kooli saata – sealt saingi eesti keele selgeks. C1-taseme eksami tegin ära 10. klassis. Gümnaasiumis hakkasin lapsi eesti keelega aitama ja nüüd olen juba mitu aastat ametlik keeleõpetaja,“ lausub Kuldkepp.
Kabantšuk õppis põhikooli lõpuni venekeelses koolis, kus võõrkeelena sai ka eesti keelt õppida. Keskkoolihariduse sai ta aga täielikult eestikeelses Kohtla-Järve Riigigümnaasiumis. Klassis käis 12 õpilast: pooled eesti ja pooled vene kodukeelega. Kabantšuki kohanemist uue keelekeskkonnaga aitas sujuvamaks muuta tõik, et ta oli aastaid eraõpetaja juures eesti keelt õppinud ning põhikooli lõpus ära teinud B2-taseme eksami.
„Meie klassi keeletase oli alguses väga erinev, kool aitas vajaduse korral aineõpetajate konsultatsioonide ja keelejuhendajaga. Õpilastel oli vabadus omavahel suhelda ükskõik mis keeles, aga kui rääkisime vene keeles ja juurde tuli eesti kodukeelega klassikaaslane, läks terve seltskond kohe eesti keele peale üle. Õpetajatega tuli rääkida ainult eesti keeles. Harjumine võttis aega, kuid see keelekeskkond aitas meid palju,“ kinnitab Kabantšuk.
Ida-Virumaal, eriti Narvas, ei ole väga lihtne eestikeelsesse keelekeskkonda sattuda, sest ka kohalikud eestlased vastavad küsija aktsenti kuuldes kohe vene keeles. Igapäevane keelekümblus teeb aga tuleviku palju lihtsamaks.
Nii German Kabantšuk kui ka Anna Kuldkepp nendivad, et eesti keelele oleks võinud koolides üle minna juba tükk aegatagasi. Kuldkepp, kes ise õpetajaid keeleeksamiks ette valmistab, sõnab, et paljud õpetajad tahtsid eesti keelt juba 2000. aastate algul selgeks saada. Riik lasi nõuded toona aga liiga lõdvaks ja nii kippus õpimotivatsioon kaduma. Nüüdavastatakse ehmatusega, et kui kohe tasemeeksamit ära ei tee, ootab ees vallandamine.
„Ideesse kui sellisesse halvasti ei suhtuta – õpetajad tahavad küll eesti keelt selgeks saada. Põhiline probleem on suur koormus, mida keegi ei vähenda. Paljud on läbipõlemise piiril, sest samal ajal õpetamine ja oma vabast ajast õppimine on väga-väga raske,“ tõdeb Kuldkepp.
Noored on eestikeelseks õppeks valmis
Õpetaja peaks saama keelt õppida tavatööaja sees, aga seni on venekeelsetes koolides palju olenenud koolijuhi meelsusest. Osa direktoreid on lihtsalt teatanud, et asendajat pole ja tunde ära jätta ei saa, õpitagu eesti keelt omal käel ja vabal ajal. Vastukaaluks on koolijuhid, kes on saatnud õpetaja mitmeks nädalaks mõnda eestikeelsesse linnakeelekümblema ja kinnitanud, et sel ajal pole vaja töö pärast muretseda.
Õpetajad tahavad küll eesti keelt selgeks saada, põhiline probleem on suur koormus, mida keegi ei vähenda. Paljud on läbipõlemise piiril.
Kohtla-Järvelt pärit German Kabantšuk tunnistab, et sealse võimu vastuseis eestikeelse õppe kiirele juurutamisele tekitab temas piinlikkust. Kaks gümnaasiumi on eestikeelsed, kuid teistes koolides muudeti alles septembris esimene ja neljas klass eestikeelseks.
„Tundub, et need, kes on harjunud, et Ida-Virumaal saab vene keeles normaalset haridust, ei taha seda väga muuta,“ ütleb ta. Veel eelmise aasta alguses paluti valitsuselt ajapikendust, et üleminek veelgi edasi lükata.
Kabantšuk meenutab, kuidas Kohtla-Järve Riigigümnaasiumi loomise eel kinnitasid kohalikud poliitikud lapsevanematele, et tuleb kool, kus saab õppida ka vene keeles. Alles siis, kui eesti kogukond tagajalgadele tõusis ja direktor välja vahetati, pandi eesti keel maksma. „Mina sain sealt ülikooli astumiseks väga hea ettevalmistuse. Noored on eestikeelseks õppeks rohkem valmis, kui poliitikud arvavad!“ ütleb Kabantšuk.
Anna Kuldkepp on seda meelt, et eesti keelt tuleks õppida võimalikult varakult. „Õpetajana näen sageli, et mida vanem on õppija, seda raskem tal on. Töö ja laste kõrvalt on keeruline aega leida. Õppimisele saab keskenduda siiski ainult kooliajal. Lapsevanemad ei peaks paanitsema, kuidas küll nende laps hakkama saab – mida varem ta keeleõppega alustab, seda lihtsam tal tulevikus on.“
Lihtsam on neil, kel rohkem kogemusi
Tartu Annelinna Gümnaasiumis on eestikeelset õpet juba kaua rakendatud, seetõttu on õppetöö kavandamine ja korraldus direktor Hiie Asseri sõnul ladusalt läinud.
„Väga tähtis on, et suhtlus õpetajate vahel sujuks. Kui enamik õpetajaid suudab võtta hoiaku, et see, mida me teeme, on vajalik ja me saame hakkama, on edu enam-vähem kindlustatud. See juhtub tõenäolisemalt siis, kui iga õpetaja tunneb, et tal on täita vajalik ja jõukohane roll,“ ütleb Asser.
Samuti on eestikeelsele õppele üleminekul olnud abi sellest, et koolid ja pedagoogid osalevad võrgustikes: eri põlvkondade keelekümblusõpetajatel ning lõimitud aine- ja keeleõppe õpetajatel on üksteisele metoodika vallas palju kasulikku jagada. „Ka kogemuste jagaja roll on õpetajatele ja kooli juhtkonnale arendav,“ kinnitab Asser.
Tartu Aleksander Puškini koolis, mis sellest sügisest hakkab kandma uut nime Tartu Jogentaga Kool, on juba alates 2012. aastast korraldatud keelekümblusõpet ning kasutatud lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat.
Direktor Alina Braziulene sõnul on neist kogemustest nüüd väga palju abi olnud, samuti õpetajatele pakutavatest eesti keele kursustest ja eestikeelsetest õppematerjalidest – need toetavad nii õpetamist kui ka õpilase arengut täpselt nii, nagu riiklik õppekava ette näeb.
„Arvan, et üleminek eestikeelsele õppele oli vajalik samm, sest see aitab õpilastel ühiskonnaelus paremini toime tulla. Siiski oleks võinud üleminekuks rohkem aega anda – meile on suur proovikivi uussisserändajate lõimimine, kellel pole varem kokkupuudet eesti keelega olnud,“ tõdeb Braziulene.
Koolid ja lapsevanemad vajavad lisatuge
Koolijuhid tunnistavad, et on olnud keeruline leida õpetajaid ja spetsialiste, kes valdaksid väga heal tasemel eesti ja mõnes ametis ka vene keelt, et aidata hariduslike erivajadustega või uussisserändajatest õpilasi ja nende peresid. Vaja oleks lisaraha tugiteenuste, individuaalsete õpperühmade ja eestikeelsete õppekäikude jaoks.
Koolid ootavad, et õpetajate keelekoolitused jätkuksid ning õppekirjanduse koostamisel mõeldaks ka eesti keelt teise keelena rääkivatele õpilastele – õppevara võiks olla ilusas ja kergesti mõistetavas keeles. Endiste venekeelsete koolide kõrval vajavad muutustega kohanemiseks abi ka pered.
Eelmisel aastal ilmus eesti keele (võõrkeelena) professori Birute Klaas-Langi kakskeelne teatmik „Minu laps õpib eesti keeles“, mis on mõeldud vene või ukraina kodukeelega vanematele, kelle laps alustab lasteaias või koolis eestikeelset õpet.
Ideid ja materjali, sh kogemuslugusid raamatu jaoks koguti lapsevanematelt koostöös Tartu linnaga korraldatud kohtumistel. Et Klaas-Lang on mitmendat aastat ka Eesti Teaduste Akadeemia eesti keele ja eesti keele õpetuse teemaprofessor, sai ta uurimistööd laiendada Tallinna ja Ida-Virumaalegi.
Raamatu peamine eesmärk on tutvustada vanematele arusaadavalt ja lihtsalt mitmekeelsuse olemust, seda, kuidas laps keeli omandab, kuidas toimub õpe teises keeles ja kuidas vanemad saaksid kõige paremini eesti keeles õppivale lapsele toeks olla – ja ka selgitada, miks on Eestis vaja osata eesti keelt.
„Need on põhilised küsimused, mida lapsevanemad 2023. aasta kevadel ja hilissügisel Tartus toimunud aruteluõhtutel esitasid ja mille üle arutlesime. Segadust ja arusaamatust oli tookord palju, sest eestikeelsele õppele ülemineku kohta hangiti infot peamiselt sotsiaalmeediast,“ ütleb Klaas-Lang.
Eestis on venekeelne vähemus saanud aastakümneid omakeelset haridust ja neil on olnud ootus, et ka nende lapsed saavad sama. Üle Eesti on muukeelsetes lasteaedades seni tihtilugu arvatud, et laps peaks enne õppima selgeks oma emakeele, seejärel saab vaadata, kas jõuab talle enne kooli ka eesti keelt tutvustada.
Nüüd on lapsevanematel ja lasteaedadel tekkinud eesti keele vastu suur huvi ja kaldutakse lausa lapse kodukeele arengu unarusse jätmisesse. „Eelmisel aastal kuulsin juba selliseid näiteid, kus lasteaed teatas, et jõulust alates lõpetatakse viimane venekeelne huviring ära ja räägitagu lastega kodus ka eesti keeles. See ei ole ka õige ega teaduspõhine seisukoht,“ arvab Klaas-Lang.
Kool võiks olla keeleoaas
Professor Klaas-Langi sõnul peaks lasteaedadest ja koolidest kujunema kohad, kus juhendatud tegevuste ja tundide ajal räägitakse eesti keeles, aga näiteks vahetunnis sõpradega rääkida võib ikka oma keeles.
„Üks vanemate hirm ongi see, et kui laps hakkab eesti keeles õppima, kas temast saab siis eestlane ja ta kaotab oma kultuuriidentiteedi. Aga inimestel võib olla ju mitu identiteeti ja kool ei saa toimida teistel alustel kui muu maailm. Jah, laps õpib eesti keeles, aga tal on endiselt oma taust: vene, ukraina, leedu, läti – vahet ei ole, kõik need on ühtmoodi väärtuslikud.“
Kõige rohkem on eestikeelsele õppele üleminekul kardetud seda, et koolide akadeemiline tase langeb. Tõsi, PISA uuringute tulemused on näidanud, et Eestis pakutakse maailma parimat venekeelset haridust, kuid selle tase jääb eestikeelsest keskmiselt ühe õppeaasta võrra maha. Õppekeele muudatus võiks seega venekeelseid koole hoopiski edasi aidata.
Ka vanemate ootused koolile võivad erineda. „Venekeelsest kodust pärit lapse vanem tunneb, et ta vastutab isiklikult oma lapse õpitulemuste eest. Ta arvab, et peab õhtul pärast kooli lapsele õppetükid vene keelde tõlkima, koos lapsega ära õppima, tagasi tõlkima ja laps tuubib siis õppesisu eesti keeles pähe. Ta kardab, et koormus läheb nii mõlema jaoks liiga suureks või et ei ole piisavalt raha, et koduõpetajale maksta,“ nendib Klaas-Lang.
Eesti koolikultuuris ja -süsteemis on vastutus tulemuste eest eelkõige koolil, mitte vanematel. Kool pakub lapsele ainekonsultatsioone, jälgib arengut, korraldab huviringe. Päheõppimise asemel on tähtsad analüüsivõime ja arusaamine ning viimastel aastatel on valdavaks saanud idee, et võimalikult paljud ülesanded võiks algklassides parimal juhul ära teha koolis, et laps saaks koju jõudes puhata ja mängida.
Õppida oleks parem rühmades ja vead olgu lubatud
Uuringud ning õpetajate ja õppijate kogemused näitavad, et keeleõpe on kõige tõhusam väikeses rühmas. Sama põhimõte kehtib tegelikult igasuguse õppetöö kohta. Oleks ideaalne, kui ka eesti keelele üle läinud koolides oleksid väiksemad klassid või vähemalt õpirühmad. Piiri seab aga õpetajate, ruumide ja raha nappus.
Tallinna Ülikoolis uuriti professor Reili Arguse töörühmas mitme aasta jooksul kooliteed alustanud lapsi: ühed tulid kooli väga hea, teised puuduliku või peaaegu olematu eesti keele oskusega. Kaks aastat hiljem oli algse hea keeleoskusega õpilastel toimunud peaaegu taandareng, sest õpetajate tähelepanu läks klassis neile, keda tuli rohkem aidata.
„Seda vaadates toetan mina küll ideed õpetada võimaluse korral nn temporühmades – ettevalmistus on ju õpilastel väga erinev. Aga rühmad võiks olla muutuvad, et arvestada õpilase edusammudega. Ehk saaks siis põhikoolis veidi hiljem juba kõiki koos õpetada,“ mõtiskleb Klaas-Lang.
Selleks oleks aga vaja leida ebatraditsioonilisi lahendusi. Soomes ja ka mujalgi on rühmade asemel klassides abiõpetajad, uussisserändajatele võimaldatakse esimesel aastal ka eraldi väga intensiivset keeleõpet, liikumine ja loometegevus toimuvad koos ülejäänud klassiga. Läti koolidel ja lasteaedadel on tihe keelekümbluskoostöö lapsevanemate ja peredega.
„Meie saaksime vähemalt Ida-Virumaal koolides rohkem Narva kolledži õpetajakoolituse üliõpilasi rakendada. Nii palju, kui ma kuulnud olen, oleksid nad ka ise sellest huvitatud,“ lisab Klaas-Lang.
Muuta tuleb ka arusaama, et kõik väljaöeldu peab kohe grammatiliselt korrektne olema. Vene koolidest eestikeelsesse ülikooli tulevad tudengid ei julgegi sageli alguses suud lahti teha. Kui nad on aga oma korrektse lause välja mõelnud, on jutt juba ammu edasi liikunud.
„Keele puhul tasub kohe harjutama hakata, kuidas end selgeks teha. Kui esimese korraga aru ei saada, tuleb uuesti proovida. Ma olen absoluutselt nõus, et vigadeta ei ole võimalik keelt õppida. Mina õppisin inglise keelt samamoodi.Muide, 1980-ndate lõpus, kui esimesed välismaalased Tartu Ülikooli tulema hakkasid, oli huvitav aeg: meie vene või muu emakeelega õppijad ei osanud inglise, välismaalased jälle vene keelt, nii et ühiseks suhtluskeeleks sai eesti keele intensiivkursustel juba paari nädalaga eesti keel!“ meenutab Klaas-Lang.
Üleminek eestikeelsele õppele algas seni vene- või mitmekeelsetes lasteaedades ning esimestes ja neljandates klassides 2024. aastal ning koalitsioonileppe järgi kestab see 2030. aastani. Järgmisel neljal aastal näeb eestikeelse hariduse tegevuskava ette riigieelarvest lisainvesteeringute taotlemist umbes 300 miljoni euro väärtuses. Lisaks panustab riik eesmärgi saavutamiseks ligikaudu 46 miljonit eurot Euroopa Liidu tõukefondide raha.
Eestikeelsele õppele üleminekust rääkides keskendutakse peamiselt sellele, kuidas muukeelsed lapsed eesti keeles õppimisega hakkama saavad. Eesti laste vanemad kardavad aga, et mitmekeelses keskkonnas kannatab nende laste emakeeleoskus. Õpetajad kurdavad, et eesti keeles õpetamine ema- ja võõrkeelena vajab teistsugust metoodikat. Kuidas haridusministeerium neid muresid aitab lahendada?
Lastevanemate mure ja hirm muutuse ees on arusaadav, aga mingit kinnitust, et eesti laste keeleoskus kannatab, meil ei ole. Narvas on üle 30 aasta toiminud eesti gümnaasium, kus umbes 80% õpilaste kodukeel on vene keel. Vaatamata sellele, et Narvas ei ole eriti võimalik eesti keeles rääkida, on gümnaasiumist välja kasvanud väga head eesti keelt kõnelevad noored. Vene kodukeelega laste suur hulk ei ole seal eesti kodukeelega laste keeleoskust mõjutanud.
Seda öeldes annan ma endale väga hästi aru, et klassi ees oleva õpetaja jaoks on väga erineva keeleoskusega laste suur hulk tõsine probleem.
Ka seadus ütleb, et klasside komplekteerimisel ja õppe korraldamisel tuleb arvestada laste vajadustega. Keeleoskus on täpselt samasugune vajadus nagu näiteks kuulmise või nägemisega seotud erivajadus. Kui laps vajab oma keeleoskuse arendamisel erituge, ei tohi teda panna olukorda, kus ta seda ei saa.
Oleme kohalikele koolipidajatele saatnud juhised, mida sellisel puhul teha. Kui lapsi, kes eesti keelt ei valda, on klassis paar-kolm, saab neile anda individuaalset erituge, aga kui neid lapsi on 20, tuleks komplekteerida eraldi klass või õpperühm.
Üleminekut soodustavad toetused ei puuduta ainult nn üleminekukoole. Eestikeelsed koolid, kus on muukeelseid lapsi vähemalt 15%, saavad taotleda lisaraha oluliselt suuremas summas kui koolid, kus selliseid lapsi ei ole. Ja see ei puuduta ainult koole, vaid ka lasteaedu.
Selle lisaraha eest on võimalik võtta lisaõpetaja, tugiõpetaja, abiõpetaja, teha väiksemad õpperühmad ja järgida nii pedagoogiliselt õiget metoodikat. Väga erineva keeleoskuse tasemega laste ühte klassi panemine ja teistega sama metoodika järgi õpetamine ei ole pedagoogiliselt õige.
Oleme proportsionaalselt suurendanud õppekohtade arvu nendel õpetajakoolituse erialadel, kus valmistatakse ette keelekümbluse või lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika järgi õpetajaid. Õpetan ise Narva kolledžis mitmekeelse õppe korraldamist. Ka teistel õpetajakoolituse erialadel peaks olema sees lõimitud keeleõppe metoodika vähemalt baasteadmiste tasandil, et muukeelseid lapsi paremini õpetada.
Kristina Kallas, haridus- ja teadusminister, TÜ Narva kolledži mitmekeelse hariduse teadur
Loe veel sarnaseid uudiseid
