Aune Valk: ka õppejõud on õpetaja

Eesti kõrgkoolide võimekus maksta konkurentsivõimelist palka on järsult kahanenud ega jõua riigi muule arengutempole järele, kirjutas Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk Postimehes.

Eesti majanduskasv on olnud oodatust kiirem ning haridus- ja teadusministeeriumi (ja meie kõigi) soov tõsta sellest ajendatuna õpetajate palka on igati arusaadav. Kuna riigi tähelepanu on juba pikemat aega olnud üksnes üldhariduskoolide õpetajate töötasude järeleaitamisel, on kõrvale jäänud kõrgkoolide õppejõud, kelle palk on õpetajate keskmisest üha enam maha jäämas.

Õpetajate keskmine palk tõusis 2020. aastal riigi keskmisega võrreldes 112 protsendini. Minister Liina Kersna hinnangul («Aktuaalne kaamera», 31.08) langeb see järgmisel aastal alla Eesti keskmise palga. Riigi pikaajaline siht on olnud, et õpetajate palk peaks olema riigi keskmisega võrreldes 120 protsenti ja sarnane teiste kõrgharidusega töötajate omaga. Just kõrgharitud töötajate palk võetakse õpetaja palga võrdluse aluseks OECD riikides ja seal on see 94 protsenti. Eesti õpetajad said 2018. aastal (viimased kättesaadavad andmed) palka 89 protsenti kõrgharitud töötajate palgast. Soomes oli see näiteks põhikooliõpetajatel 97 protsenti ja gümnaasiumiõpetajatel 110 protsenti. Eesti õpetajate palgatõusu vajaduses pole põhjust kahelda.

Kui riik räägib õpetajatest, siis kinnitatakse nii retoorikas kui riiklikes strateegiates, et silmas peetakse kõigi haridustasemete õpetamisega tegelevaid töötajaid, kuid tegelikult mõeldakse siiski märksa kitsamalt. Enamasti unustatakse ära, et ka lasteaias on õpetajad; samuti ülikoolides, isegi kui seal on nende ametinimetus midagi muud, näiteks lektor.

Ülikoolides tegeleb õpetamisega suur osa akadeemilistest töötajatest, sh teadurid ja professorid. Kõige suurem õpetamiskoormus langeb siiski lektoritele, nooremlektoritele, õpetajatele, assistentidele ja kaasprofessoritele. Neid ametikohti oli Tartu Ülikoolis 2021. aasta augusti lõpu seisuga 847 ja neist 26 protsenti said vähem palka, kui oli 2020. aastal üldhariduskooli õpetaja keskmine palk ehk 1624 eurot.

Kui kõrvale jätta ülikooli kaasprofessorid, kellest paljud teevad ka märkimisväärses mahus teadustööd ning saavad osa palgast konkurentsipõhisest teadusrahastusest, siis ülejäänutest enam kui pooled ehk 54 protsenti teenivad õpetaja keskmisest palgast vähem. Suur osa neist inimestest on doktorikraadiga ja paljud õpetavad tulevasi õpetajaid.

Tõin siin Tartu Ülikooli näite, kuna need andmed on kõige värskemalt ja täpsemalt kättesaadavad, kuid enamikus Eesti ülikoolides on olukord veel hullem. Vaid Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud saavad Tartu Ülikooli omadest keskmiselt veidi kõrgemat palka, teistes ülikoolides on palganumbrid väiksemadki.

Riik ei määra ülikoolide akadeemiliste töötajate palku, nii nagu ta teeb seda koolides, ning seetõttu on lihtne lükata probleem ülikoolide õlule. Kuid õpetamise eest makstava tasu suurus sõltub sisuliselt täies ulatuses kõrghariduse tegevustoetusest ehk sellest rahast, mille riik annab ülikoolidele õppetöö jaoks. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega võttis riik endale vastutuse ka õppejõudude palgatõusu eest. Kindlasti ei taha ülikoolid, et riik hakkaks õppejõudude palka määrama, kuid tegevustoetuse suurus peab andma ülikoolidele võimaluse teha seda riigi muu arenguga samas tempos. See on praegu aga võimatu ülesanne.

Kõrghariduse tegevustoetus on viimasel viiel aastal kasvanud kaks kuni kolm korda aeglasemalt kui riigi keskmine palk, üldhariduskooli õpetajate keskmine palk ja sisemajanduse kogutoodang (SKT). Kõrghariduse tegevustoetus kasvas aastatel 2015–2020 15 protsenti ehk keskmiselt kolm protsenti aastas, teised näitajad – riigi keskmine palk, õpetajate palk ja SKT – tõusid vastavalt 36, 43 ja 31 protsenti. Niisiis on ülikoolide võimekus maksta konkurentsivõimelist palka järsult kahanenud.

Kõrghariduse rahastus vajab põhimõttelist pikaajalist muutust. Küsimus ei ole juba aastaid enam peenhäälestamises, kuna viimasel viiel aastal on mahajäämus kõrghariduse rahastamises kasvanud 100 miljoni euroni aastas. Viimasel kümnendil on kõrghariduse rahastuse osakaal SKTs kukkunud 1,4 protsendilt 1,1 protsendile. Kuniks tekivad pikaajalised lahendused, on miinimumprogrammina vaja tagada, et see osakaal ei kahaneks veelgi.

Loodan siiralt, et meil on riigina tarkust mõista, et see pole kulu, vaid investeering, mis aitab hoida meie andekaid noori Eestis. Sellest, kas suudame praegu pakkuda kvaliteetset kõrgharidust – sellist, mis on arendav ja köitev ka meie kõige võimekamatele gümnasistidele –, sõltub Eesti tulevik 20 aasta pärast. Praegu saame veel tõdeda, et 90 protsenti nendest noortest, kes said laia matemaatika riigieksamil üle 90 punkti, jätkab õpinguid Eesti ülikoolides. Enamik neist tuleb Tartu Ülikooli, mistõttu jälgime hoolega, kas pakume parimatele ka atraktiivseid õppimisvõimalusi. Kümme protsenti tippe läheb suure tõenäosusega välisülikoolidesse ja tervikuna on Eestist välisülikoolidesse minejaid umbes kaheksa protsenti. Need, kes lahkuvad kohe pärast gümnaasiumi lõppu, tulevad palju väiksema tõenäosusega hiljem Eestisse tagasi, kuna neil jäävad siin loomata tulevase erialaga seotud suhtevõrgud.

Eesti ülikoolidel on missioon hoida eestikeelset haridust ja teadust, kuid see hoidmine ei tohi tähendada hädapärase toimimise tagamist. Meil kõigil, mitte ainult rahvusülikoolil, on kohustus pakkuda maailma tipptasemel haridust, mis hoiaks siin meie tuleviku kõige andekamaid. Kümnest protsendist lahkunud talentidest on kahju. Kui neid on juba 20 protsenti, võib see kahju olla pöördumatu. See, kuidas Eesti kõrgharidusel praegu ja seeläbi Eesti riigil tulevikus läheb, sõltub suuresti (et mitte öelda ainult) sellest, milliseid õppejõude suudame palgata. Ka õppejõud on õpetaja!