Hinnatud teadusgrant aitab välja selgitada maakasutuse muutuse mõju taimeliikidele ja mullaviljakusele

Tartu Ülikooli taimeökoloogia kaasprofessor Marina Semtšenko pälvis Euroopa Teadusnõukogu (ERC) maineka grandi, et uurida, kuidas on maakasutuse muutus mõjutanud taimede ja mullaorganismide omavahelisi sidemeid. Neis vastastiksuhetes toimuvad evolutsioonilised muutused mõjutavad nii mulla viljakust, põuakindlust kui ka süsiniku sidumise võimet.

Maailma ökosüsteemid vaesuvad üha kiiremas tempos. Seetõttu on elurikkuse ja maastike taastamine nii ÜRO kui ka Euroopa Komisjoni üks suuri lähiaja eesmärke. Semtšenko uurimisprojekt annab olulist teavet taastamistööde tõhustamiseks. Ta võtab vaatluse alla rohumaad Euroopa eri paigus ning uurib sealse maakasutuse muutuse evolutsioonilist mõju taimepopulatsioonidele.

Palju on räägitud niitude väetamise ja kinnikasvamise tõttu kahanevast liigirikkusest, kuid märksa vähem on uuritud liikide sees aset leidvaid geneetilisi muutusi, mis mõjutavad märkimisväärselt liikide püsimist muutuvas kliimas. Samuti pole teada, kuidas maakasutusest põhjustatud muutused taimepopulatsioonides mõjutavad kogu ökosüsteemi toimimist ja põuataluvust. Nende küsimuste lahendamisele Semtšenko oma uurimisprojektis keskendubki.

Traditsiooniliselt majandataval rohumaal on mikroskoopilised seened taimedele väga olulised, sest need aitavad mullast toitaineid omastada, samuti toitaineid mullas hoida ja süsinikku mulda siduda. Kui maakasutuses on toimunud nihe, hakkab taim eelisarendama oma juurestikku ja hülgab sümbioosi seentega. Nii muutub muld justkui sõelaks, millest pestakse toitained kerge vaevaga välja, süsinik aga eraldub põua korral taas keskkonda. Semtšenko hüpotees on, et selliseid nihkeid võivad põhjustada nii intensiivpõllumajandusele omane väetiste kasutamine kui ka rohumaade kinnikasvamine.

Uurimisprojektis võetakse vaatluse alla erineva kujunemislooga rohumaad neljas vaatluspaigas üle Euroopa: hästi säilinud ja kinnikasvanud karjamaad Lääne-Eestis, eri vanusega rohumaad Ölandi saarel Rootsis, traditsioonilised ja väetatud rohumaad Põhja-Inglismaal ning maailma vanim, üle 160 aasta kasutusel olnud väetamiskatseväli Lõuna-Inglismaal. „Kõigis vaatluspaikades on evolutsiooniliste muutuste jälgimiseks oluline see, et maakasutusajalugu on täpselt teada ja kõrvuti asetsevad alad on kogenud erinevat majandamist mitmekümne aasta vältel,“ rääkis Semtšenko.

Kui taimeliikides ja nende koostoimes mullaelustikuga on toimunud evolutsioonilised muutused, siis ei pruugi Semtšenko sõnul piisata üksnes silmaga nähtavate taimeliikide maastikule tagasitoomisest. Selle kõrval on vaja mõelda ka taimede ja mullaorganismide liigisisese mitmekesisuse taastamisele.