Rektor: Eesti parim konkurentsieelis ja demokraatia kindlustus on pärisintellekt
Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asseri kõne Eesti Vabariigi 106. aastapäeva aktusel 23. veebruaril 2024.
Toomas Asser:
Austatud president Toomas Hendrik Ilves, hea ülikoolipere, head külalised!
Tere tulemast Eesti iseseisvuse pühitsemise aktusele!
Selleks, et õud, mida näeme praegu Ukrainas, ei jõuaks kunagi Eestimaa pinnale, on sihiteadlikku tööd tehtud 30 aastat. Lennart Meri seadis iseseisvuse taastamise järel Eesti ainuvõimalikuks kursiks liitumise NATO ja Euroopa Liiduga. Kulus vaid kuus aastat, kuni saime NATO-lt laienemiskinnituse. Samal aastal esitati meile kutse Euroopa Liidu liitumiskõnelustele.
Kui muidu oli demokraatiat üles ehitav Eesti läänemaailmaga võrreldes kõiges maha jäänud, siis toonane suursaadik Toomas Hendrik Ilves mõistis, et just digivaldkond on see, milles meil on teistega võrdne stardipositsioon. Tiigrihüppe programmi esimesest rahaeraldisest kulus vaid üksteist aastat, kuni Eestisse loodi NATO küberkaitse keskus.
Me peame meeles pidama, et Eesti jõudis nende tulemusteni teadliku usalduse kasvatamisega läänes ja kodus. Vene vägede Ukrainasse tungimise järel on maailm Eestit kuulanud just tänu sellele usaldusele. Nagu ütles läinud nädalal Eestis käinud Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola – Eesti teab, mis on kaalul.
Sisemaiste lahkarvamuste taustal ei tohi unustada, et Eesti riigi kõige suurem probleem on praegu Venemaa. Ent samal ajal, kui kogu meie tähelepanu on suunatud Ukrainas toimuvale, ei saa märkamata jätta jõutasakaalu muutumist maailmas. Venemaa luuretegevuse mõjuga oleme ülikoolis äsja lähedalt kokku puutunud, kuid peame olema valvsad ka Hiina üleilmse kaisutuse suhtes. Ma ei räägi siin robottolmuimejatest ja TikToki platvormist, mille eest ajakirjandus läinud nädalal Välisluureameti värske raporti valguses inimesi hoiatas. Pean silmas just ülikoolides arendatavat uut tehnoloogiat ja siinseid teaduskoostöö võimalusi.
Ülikoolide endi olukorrateadlikkus peab siin märgatavalt kasvama. Kui lääne ülikoolides on Vene ohu tajumine veel rabe, siis tehnoloogialuurest ollakse teadlikumad. Viimati Brüsselis käies oli mul hea meel kuulda, et ka Euroopa Komisjonis on teadusjulgeoleku teema tähelepanu alla võetud. Uue tehnoloogia kõrval on ülikoolides talletatavad andmed, meetodid ja teadmised järjest väärtuslikumad nii teadlaste endi kui ka teadmistepõhise riigivalitsemise jaoks. On selge, et selle info kättesaamisega tegeletakse ka mujal, aga varjatult ja süsteemselt. Kuna teadlaskond on üks liikuvamaid ühiskonnarühmi, peame selle väärtuse hoidmiseks teadvustama ka välismaal viibimisega kaasnevaid turvariske.
Nii et kui me kuuleme etteheiteid, et andmete või ka laiemalt küberturvalisusega seotud nõuded on kohati üle vindi keeratud, siis on sel kõigel mõjuv põhjus. Sotsiaalmeedia platvormide puhul ei ole üksikisikul võimalik teada, kuidas tema andmeid kasutatakse, kui turvaliselt neid hoitakse ja kelle jõukus nende abil kasvab. Ülikoolile usaldatud andmetega samamoodi ümber käia ei saa. Teisalt ei või meie käsutuses olevaid andmeid ja teadmisi jätta millegi kartuses ka rakenduseta, sest ka tegematajätmisel on tagajärjed. Näiteks Eesti geeniandmetega seotud edulugu tuleb meil hoida ja edasi arendada. Meie kohus on anda inimestele kindlustunne, et oskame teadusele usaldatud väärtust turvaliselt hoida ja tuua selle abil ühiskonnale kasu. Kui mitte-minu-tagaaias-suhtumine laieneb mitte-minu-andmetega-suhtumiseks, kaob ka teadmistepõhine riigivalitsemine ja ühiskond, jäävad loomata uued lahendused tervishoius ja tehnoloogiavaldkonnas.
Ülikooli ülesanne on luua võimalusi riigi konkurentsivõime tagamiseks, ent veel parem on, kui saame loodut maailmaga jagada. Lahendused võivad peituda kas või meie läbi aegade suurima rahastuse saanud teadusprojektide tulemustes – nii digitaalse bioinseneeria kui ka personaalmeditsiini keskuses – või Euroopa Teadusnõukogu grandi saanud teadlaste töös. Nende läbimurde potentsiaali on kinnitanud kõrgetasemeline hindajate kogu. Just praegu, kui geopoliitilise olukorra tõttu on Eestil oht kaotada välisinvestoreid, tuleb meil väga hoolsalt hoida inimesi, kes loovad tulevikukindlust meil siin kohapeal; inimesi, kelle käes on võti selleks, et majanduskasvu peatumine ei tähendaks heaolu halvenemist. See võti tähendab ka ühiskonna muutmist kriisikindlamaks näiteks haavatavate elanikurühmade või infosõdade uurimise abil. Riigieelarve puudujäägi katmiseks niigi killustatud teaduseelarve poole vaatamine või riigiasutuste tagasihoidlik võimekus teadusele mõeldud raha kasutamisel tekitab küsimuse, kui hästi seda tulevikuvaadet riigijuhtimises ikkagi tajutakse.
Mõistan, et valitsuselt ei ole kunagi varem oodatud tulemusi nii palju ja nii kiiresti kui praegu. See ei olnud nii isegi mitte iseseisvuse taastamise algusaastail. Ent erinevalt 30 aasta tagusest ajast on meie käsutuses nüüd õnneks võrreldamatult teistsugused võimalused. Ülikooli vaates on lisandunud hea dialoog vaimu ja võimu vahel. Tuletan seega Eesti Vabariigi sünnipäeval meelde, et nii headel kui ka ärevatel aegadel on meie parim konkurentsieelis ja demokraatia kindlustus just tarkus – ma rõhutaksin – pärisintellekt.
Palju õnne ja arukaid valikuid Eestile!
