Doktorantuur kui avastamata karjääritee

Marili Palover lõpetas Valgas põhikooli ja gümnaasiumi ning tuli Tartu Ülikooli geenitehnoloogiat õppima. Pärast bakalaureuse- ja magistriõpingute lõppu otsustas ta jätkata doktorantuuris. 2017. aastast on ta Tartu Ülikooli genoomika instituudi Eesti geenivaramus töötanud spetsialisti ja biomeditsiini spetsialistina. Tema tööülesanded kattuvad suures osas sellega, mida on doktoritöö kirjutamiseks vaja.

Võimalus, mida varem ei tundunud olevat

Magistriõpingute ajal rääkis Marili kõigile, et tema doktorantuuri ei lähe. See, et juhtus vastupidi, oli toredate juhuste kokkulangemine. „Tol ajal olin väga kindel, et minust saab geeninõustaja. Arvasin, et lähen Inglismaale, sest Eestis ei olnud veel taolisi töökohti. Nägin siiski, et olukord võib muutuda. Tahtsin väga inimestega suhelda ja tegeleda just inimese geneetikaga. Selgus, et geenivaramus algavad katseprojektid, mille käigus oli vaja teatada uuritavatele, et neil on suurem risk haigestuda mõnda haigusse. Üks projekt oli just alanud ja teine algamas ning minu doktorantuur saigi sellele üles ehitatud. Teema paelus mind tohutult,“ meenutab Marili. Nii juhtuski, et ta sai Tartu Ülikoolis töökoha, millesarnasest oli varem ainult unistanud.

Mitmekülgne töö

Doktorantuuri jooksul on Marili uurinud pärilikku rinna- ja munasarjavähki. „Projekti käigus teavitasime teiste seas ka täiesti terveid inimesi sellest, et elu jooksul on neil suur risk vähki haigestuda. See on miski, millele inimene ei ole võib-olla kunagi varem mõelnud. Uurimegi, kuidas seda tundlikku infot edastama peaks ja kas see teadmine tekitab rohkem kahju või kasu. Rinna- ja munasarjavähi riskiinfot teades saab inimene mingil määral ise oma tervise eest hoolt kanda, kui ta tegutseb haiguse ennetamise või varajase avastamise eesmärgil.“

Marili töö ülikoolis on olnud mitmekülgne. Ta on saanud geenidoonoreid nõustada, aga ka Exceli tabelis andmeanalüüsi teha. „Olen töötanud Austraalias Monashi Ülikoolis ja käinud Vilniuses Thermo Fisheri laboris valke puhastamas. Need kogemused on olnud väga harivad ja silmiavavad,“ kirjeldab ta.

Väärtuslikud kontaktid ja eluks vajalikud oskused

Doktoriõpingud on Marilile andnud palju rahvusvahelisi kontakte, häid sõpru, aga ka kriitilise mõtlemise. „Otsin alati tõenduspõhisust ja iga uitmõttega kaasa ei jookse. Paljusid oskusi, mis ma doktorantuuris saanud olen, kasutan igapäevaelus ja tavasuhtluses pidevalt. Mingis mõttes on Tartu Ülikool pakkunud mulle ka turvatunnet. Tajun, et doktorandina on mul väga kindel jalgealune. Tean, et mu töökoht ei kao seni kuhugi, kuni õpingud kestavad. Keerulistel aegadel on see õpingutega alustajaile oluline. Usun ka, et doktorantuuri lõpuks jätab doktorant vähe juhuse hooleks, nii ka mina. Oskus ette mõelda on elus vajalik,“ kirjeldab geeniteadlane.

Image

Kodune tunne töökohal

Marili arvates on Tartu Ülikoolis töötamise üheks väärtuseks rahvusvaheline meeskond. „Ülikoolis töötades on võõrad kultuurid meile justkui koju kätte toodud. Mujalt pärit inimeste reaalsete kogemuste kaudu õppimine avardab maailmapilti ja paneb teistega rohkem arvestama. Mulle meeldib ka see, et saan minna hommikul tööle, südamest kõigile tere öelda, alati probleemide korral kellegi poole pöörduda. Tunnen, et olen meeskonna osa, mitte üksikmängija. Kodune tunne töökohal paneb silma särama ja kui energia on hea, sujub ka töö. Paremaid kaaslasi kui meil genoomika instituudis on raske leida,“ usub doktorant.

Tema meelest iseloomustab Tartu Ülikooli töötajaskonda tugev ühtekuuluvustunne. „Kõik on uudishimulikud ja töökad, innovatiivse mõtteviisiga. Lisaks on vahva, et ülikool püüab luua meeleolu ja tegutseb selle nimel, et töötajatel oleks hea. Toredad näited on ülikoolipere ühine uue aasta tervitamine või see, et jaanuar on siin digikoristuskuu. Ühes üleskutses ärgitati inimesi liikuma. Tegime kolleegidega Arvo Pärdi teose „Spiegel im spiegel“ järgi tantsu lämmastikutünnide vahel, kus hoitakse 20% Eesti elanike DNAst. See näitab, et inimesed teevad asju õhinaga.“

Doktorantuuri ja ülikoolis töötamise ajal on Marili kogenud ka suuremaid raskusi, kuid mitte kunagi pole ta tundnud, et on üksi. „Alati on olnud tugi ja kindel turvaline seljatagune. Olen selle eest tohutult tänulik ja väärtustan oma kolleege tänu sellele veelgi rohkem.“

Muuda maailma siinsamas

Marili usub, et üldiselt muudab teadus maailma nagunii. „Seda ei saaks nimetada teaduseks, kui ei muudaks. Me ju publitseerime teadustöid, mida võetakse eeskujuks paljudes välisriikides. Kui ma Austraalias õppisin, siis seal vaadati geenivaramule alt üles. Paljudes asjades vaatasime jällegi meie neile alt üles. Niimoodi koostöös maailm muutubki.“

Marili on õnnelik, et saab tegeleda täpselt sellega, mis teda kõige rohkem huvitab, just Tartus, oma emakeeles, lähedal enda inimestele, perele ja sõpradele. „Tartu Ülikool on uks maailma. Ei olegi suurt vahet, kas minna Inglismaale õppima või olla hoopis siin ja võtta rahvusvahelisi kursusi, käia väljaspool Eestit erinevatel konverentsidel või minna näiteks vahetusüliõpilaseks. Tartu Ülikool võimaldab seda kõike ja neid võimalusi peab kasutama. Siin olles saan õppida maailmatasemel ülikoolis kodule lähemal,“ arutleb doktorant.

Ta ei kujuta ettegi võimalust, et tema tulevikus ei oleks teadust. Talle meeldib olla uudishimulik ja küsimustele vastuseid otsida. Samal ajal ei kujuta ta ette ka seda, et tema elus ei oleks suhtlust. „Loodan väga, et elu kujuneb selliseks, et saan olla osaliselt teadlane ja osalt teha kliinilist tööd, näiteks geeninõustajana,“ mõtiskleb ta.