Mõtteid argipäevast
Jakobi ringauditoorium. Loengu alguseni on kümme minutit ja vaadates ülejäänud õppureid, jääb mulje, nagu oleks need selle päeva päris viimased minutid. Kõik teevad midagi. Minu kohalt viimases reas on seda hea näha. Oleks siis, et nad teevad vaid ühte asja, näiteks söövad. Ma ise ka enne sõin. Aga ei – suu küll liigub, aga sõrmed toksivad meili, kaugemal mängib keegi arvutimängu, mõni meeter eemal istuv neiu loeb, samal ajal jalaga kõrvus kõlava laulu rütmi toksides ... Ainult üks noormees kogu auditooriumi peale näikse niisama istuvat. Ent nüüd võttis ka tema telefoni välja.