Vilistlase lugu. Maria Murumaa-Mengel: raamatute keskel kasvanud tüdruk
Et kevadiseks kokkutulekuks vaim valmis panna, kohtub Lauri Räpp Tartu Ülikooli tuntud ja värvikate vilistlastega, et vestelda ülikooliaja mälestustest, alma mater'i vaimust ning põhjustest, miks ikka ja jälle ülikooli tagasi tulla. Märtsis vestis talle oma õppejõuks ja teadlaseks kasvamise teekonnast meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel.
Kui mõnest ajalehepoisist on saanud miljonär, siis võib ka Pärnu Postimehes suvevaheajal ajakirjanikutööd praktiseerinud koolitüdrukust saada nimekas sotsiaalteadlane, hinnatud õppejõud ja meediauuringute kaasprofessor. Maria Murumaa-Mengeliga tema teekonnast vesteldes veendun, et see naine on mitmes mõttes märksa rikkam kui mõni ajalehepoisist miljonär.
Me kõik tuleme lapsepõlvest. Keskkond, milles kasvame, ja inimesed meie ümber määravad enamasti meie (haridus)tee. Oma osa on ka juhustel, mida nimetame saatuseks. Aga kui üks tüdruk kasvab üles raamatute keskel, siis mõjutab see märkimisväärselt tema edasist elu, usub nakatava naeru ja jutuga Maria. Mõju avaldavad ka inimesed, kes teda nähtamatute müksudega suunavad. Sedasama rikkust, mida mõõtühikutes kirjeldada ei saa, on mu vestluskaaslase elus tõesti küllaga. Alustada võib raamatukoguhoidjast vanaemast ja gümnaasiumiõpetajatest, kes soovitasid tüdrukul mõelda eneseväljenduse ja keeltega seotud erialale. Mariast oleks võinud saada inglise keele filoloog või semiootik, aga pärast 11. klassi lõpetamist tehtud suvepraktika Pärnu Postimehes tõi selge soovi õppida ajakirjanikuks. Aastal 2003 tegi Maria sisseastumiskatsed ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialale. Siis tuli egopauk, tunnistab naine – ta jäi napilt tasuta õppekohtade lävendi alla. See oli tõesti paras šokk.
Kui poleks olnud Maria vanaema, siis kes teab, kas ta olekski täna siin. Tagasi ülikoolis. Oma elu jooksul kogunenud säästude eest tasus vanaema õpingute alguses tema õppemaksu, mis võimaldas tasulisel kohal alustada. See muutis mu elu, ütleb Maria, silmad veekalkvel. Kandva pausi võrra hiljem räägib naine, et kaotas vanaema esmakursuslasena. Mu silmis väreles äratundmine. Vanaema, kes ei näinud oma silmadega, et lapselaps täitis tema isetu unistuse, selle kõige ilusama, mida unistatakse teistele inimestele. Õnneks võtan vanaema mõnelgi korral loengutesse slaididel olevatel fotodel või räägitud lugude kaudu kaasa, sõnab naine naeratades. Ta usub, et vanaema oleks uhke ja õnnelik, kui näeks, et lapselaps tegeleb tema hingeteemaga. Rääkisin seejärel oma vanaema loo. Aga see on juba üks hoopis teine jutt.
Järgemööda omandas Maria magistrikraadi kommunikatsiooni alal ja lõpetas doktorantuuri. Ah, milline õnn, et mu seminaritöö juhendajaks sai Andra Siibak, ütleb kaasprofessor. Kõik sujus nii hästi, et need kaks ei saanudki seejärel teineteisest lahti ja jätkasid koos teadusuuringuid. Võib öelda, et Andra näitas, kui lahe on teadus ja kui palju saab maailma kohta teada uut, kui oskad valida õige meetodi ja oled järjekindel, jutustab naine õhinal. Nõustume, et kõik inimesed õpetavad meile midagi ja et õpetaja pole ainult see, kes seisab klassi või auditooriumi ees. Ta võib olla kaasteeline, eakaaslane või kes iganes.
Olen kuulnud ja tean, et Maria on õpetaja hoopis suuremas mõõtkavas. Ta on suunaja, motiveerija, huvi- ja teadmistejanu tekitaja. Inimene, kes ainult ei hinda teadmisi, vaid paneb oma üliõpilased teadmisi hindama – nagu tema ema ja vanaema, kes panid ühe tüdruku raamatuid ja neis peituvat tarkust väärtustama. Tema enda teadmistejanu kasvas samamoodi kui praegu tema tudengitel.
Õpetamisest ja õpetajatest edasi rääkides ütleb Maria, et ta pole kunagi sulandunud autoriteetsesse vormi ja leiab, et õppejõude ei tohiks ühesuguseks standardiseerida. Olen alati pidanud tegema asju veidi teistmoodi, lausub naine. Oma osa on selles, et pärast ülikooli lõppu läks ta tagasi kodulinna ja asus seal õpetama põhimõtteliselt omavanuseid. Ent aastast 2013 oli ta taas tagasi ülikoolis ja asus doktorandistaatuse kõrval tööle ka õppejõuna.
Küsin temalt hinnangut, milline on üks hea õpetaja või õppejõud. Kindlasti see, kellel on mingi kiiks või omamoodi läbi tunnetatud teadmiste edastamise viis, vastab naine. Jutt lähebki sujuvalt Maria tudengipõlveaegsete õppejõudude peale. Naise silmad lähevad põlema, kui ta neid meenutama hakkab. Ta kõneleb avaliku arvamuse loenguid andnud Peeter Vihalemmast kui ääretult soojast ja tohutult targast mehest. Legendaarsest Marju Lauristinist, kes rääkis aastal 2003 blogidest ja ajaveebist, kui üliõpilased ei teadnud sellest veel midagi. Aune Undist, kel oli kombeks välja valida sõbralik silmapaar, kellele terve loengu vältel otsa vaadata. Oh ja neid oli veel, kes tugevasti mõjutasid: Mihhail Lotman, Jaak Kangilaski, Margit Keller, Triin Vihalemm ja palju-palju teisi.
Uurin Marialt, kas ülikoolile pandud ootused ja tegelikkus langesid kokku. Ootused pole kunagi otsene peegeldus, saan vastuseks. Kaasprofessor on seda meelt, et oma ootuste juhtimine on elukestev tegevus. Aga jah, kõik mida ma ootasin ja lootsin, seda ma ka sain ja veel enamgi, nendib ta rahulolevana. Ta lootis, et saab päevad läbi õppida seda, mis teda päriselt huvitab, ja saigi. See on puhas luksus, et saab õppida seda, mis meeldib. Ja veel. Ülikool näitab, et elus on asju, millest aru ei saa, ja see tekitab nälja ja soovi neid asju mõista – kasvõi seda, mis asi on diskursus, ütleb ta naerdes. Naeran kaasa ja nõustun, et tänapäeva ülikool on koht, kus saab õppida seda, mis päriselt korda läheb ja käivitab.
Aga veel? Inimesed ja keskkond sinu õpingute ajal, uurin vestluskaaslaselt. Jah. Väga ootasin, et leiaksin oma inimesed, keda ühendavad samad huvid, samad teemad, ja ka kõik selle ma sain, leiab Maria. Ka ülikoolielu, mis jääb väljaspoole auditooriume ja õppetööd. On see ju osa oma mina otsimisest. Sain katsetamiste, õnnestumiste ja eksimiste kaudu aru, kes ma olen ja kes mitte ja kelleks ma kindlasti saada ei taha, ütleb õppejõud. Tuleb mõistmine, kui erinevalt näeme probleeme, kuidas neid tajume ja lahendame. Ülikool on kui lapitekk, toob naine jutu sisse põneva kujundi. Nähtamatud niidid ja müksamised viivad sind sinna, kus sa nüüd oled. Pooljuhuslik sotsiaalne osa on see, mis määrab, kes sinust saab ja kas oled õnnelik. Erialane kokkukuulumine on ühisosa ja see on kullast väärtuslikum.
Maria sõnul nad kuigi sageli siiski oma kursusekaaslastega ei kohtu – peamiselt geograafilise distantsi tõttu. Kuid kokku saades on alati tunne, justkui poleks viimasest korrast möödunud päevagi. Loeb teadmine, et ollakse üksteise jaoks olemas, olgu selleks siis tööalane nõuküsimine, arutelud ajakirjanduse tuleviku üle või lihtsalt murede jagamine. Ja see liim, mis meid koos hoiab, ei ole mitte üksnes heietamine vanade heade aegade teemal (ka tähtis!), vaid ühiselt omandatud eriala ja huvi selle vastu. See liim on valminud Tartu Ülikoolis, sedastab naine.
Küsin Marialt, kas erasektor on teda vahel ahvatlenud. Muidugi, sest raha on ju motiveeriv, lausub ta naerdes, kuid lisab, et alma mater’iga käib kaasas mõtlemis- ja tegusemisvabadus, mida mujalt naljalt ei leia. Nojah, eks ma olen ka lollilt lojaalne, muigab naine taas. On vähe töökohti, kus võib saada oma ala tipuks ja kus on võimalik küsida nõu targematelt inimestelt. Ülikool on mu identiteedi osa, leiab ta. Naisest kiirgab rahulolu ja õnnetunnet, sest ta saab teha tööd, mida ta läbinisti armastab. Taas veendun naise mõõtmatus rikkuses, mis ületab miljonäride vara.
Aga miks võiks üks vilistlane tulla tagasi ülikooli, ükskõik mis rollis? Maria arvates võiks iga inimene ühel hetkel mõista, et me ei osale protsessides ainult enda pärast, saajatena, vaid seepärast, et oleme ka ise andjad. Maksumaksjad maksavad ju põhimõtteliselt meie õpingute eest. Ühel hetkel tuleb ühiskonnale midagi tagasi anda. Seepärast tulebki tulla tagasi ülikooli mentori, kogemuste jagaja, külalislektori, kellena iganes ja anda oma panus, kuna sina oled saanud, sõnab ta. See on auasi. Inimese mõõt on see, kui palju kaugemale ta endast näeb.
Vilistlaskokkutulekuid on vaja, sest vahepeal kipume unustama oma ühist mõtteruumi ja elust arusaamise viisi. Kokkutulekute abil hoiame ja kinnistame me seda väärtusruumi ja jagatud usaldust. See rikastab meid ja mina olen kohe kindlasti vilistlaspeol kohal, sõnab Maria.
Tartu Ülikool korraldab 2024. aasta 18. mail oma vilistlastele kokkutuleku, mis kannab pealkirja „Tagasi ülikooli“. Vilistlaste kokkutuleku päeva jooksul saab kohtuda õppejõudude ja endiste kursusekaaslastega, külastada armsaks saanud õppehooneid ja auditooriume, võtta Tartu [eel]arvamusfestivalil osa ülikooli aruteludest ning osaleda ühislaulmisel ja õhtusel peol ülikooli spordihoones. Kuni märtsi lõpuni on müügil 35-eurosed sooduspiletid.
