Katkisest helikopterist teaduse ja robotiteni

Renno Raudmäe õppis kaksteist aastat Avinurme Gümnaasiumis ja kavatses pärast seda minna kultuurikorraldust õppima. Juhtus aga nii, et noormees sai hoopis laiapõhjalise insenerihariduse Eesti Maaülikoolis tehnotroonika erialal ning lõpetas hiljem Tartu Ülikooli arvutitehnika ja robootika magistriõppe.

Kogu oma teadliku elu on ta asju ehitanud. „Näiteks oli mul lapsena autoaku tuppa veetud, samuti sain kusagilt autoraadio, mis oli tarvis käima panna. Püüdsin seda teha liiga väikese ristläbilõikega juhtmete abil. Järsku oli terve tuba suitsu täis,“ meenutab Renno. Midagi hullu tol korral siiski ei juhtunud, kuid juhtmed, jootmine, kõlarite ehitamine, arvutite lahtivõtmine ja nende kokkupanek olid tavaline osa praeguse robootikainseneri lapsepõlvest. Nimelt on Renno üks omniliikuva roboti Robotont loojatest ja veab eest ka Eesti esimese humanoidroboti Semubot projekti.

Oma tee leidmine

„Pärast maaülikooli lõpetamist tahtsin edasi õppida ja mind tõmbas robootika, elektroonika ja programmeerimise poole. Mulle tundus, et Tartu Ülikoolis arvutitehnika ja robootika ingliskeelses magistriõppes pakutakse just seda, mis mind huvitab, ja nii tulingi 2015. aastal seda õppima,“ selgitab Renno. Esimese hooga ta siiski sisse ei saanud, kuna paberite järgi ei olnud tema inglise keele tase piisav. „Rääkisin toona iga päev inglise keeles, kuid läksin katsetele mütsiga lööma ja ei saavutanud piisavat taset. Ma polnud ülesanneteks üldse valmistunud! Pärast seda võtsin ennast kokku ja tegin TOEFL-i veebipõhise keeletesti, milles sain piisavalt punkte ja tänu sellele lõpuks sisse,“ meenutab mees.

Image

See, et õpe oli inglise keeles, tuli Renno arvates pigem kasuks, kuna sel erialal on sõnavara sageli ingliskeelne. „Keeleoskus areneb jooksvalt õpingute kestel ja terminid tuleb ju nagunii selgeks saada. Õppejõud on avatud ja aitavad, kui hätta jääd, ning vajaduse korral selgitavad nad teemasid ka eesti keeles. Lisaks on veebi üles pandud juhendeid, mida on võimalik tõlkida, et õppimist lihtsustada,“ räägib Renno. Ta lisab, et ingliskeelse õppekava läbimist tõendav diplom avab uksed ükskõik millisesse maailma ülikooli.

Renno õpingud ei kulgenud raskusteta. Kuna ta eriti hästi programmeerida ei osanud, kavatses ta ühel hetkel õppe pooleli jätta. „Kaks päeva enne selle plaani elluviimist selgus, et programmijuht ootab mind arenguvestlusele. Varem piisanuks lihtsalt dekanaati kirjutamisest, kui sooviti õpingud katkestada. Heiki Kasemägi, kes on programmijuht ka praegu, polnud nõus minu avaldust allkirjastama. Vestluse käigus pani ta mind mõtlema, et ehk on arvutiteaduse ja robootika õpe minu jaoks ikkagi õige. Tagantjärele tuleb välja, et tal oli õigus,“ tõdeb Renno.

Meeskonnatöö ja robotid

„Meie eriala õppis rahvusvaheline, kokkuhoidev ja sõbralik seltskond. Tegime palju rühmatöid ja -projekte. Insenerid kipuvad tihti olema introvertsed üksinda nokitsejad, kuid tegelikult on seda eriala õppides ja üldse selles valdkonnas töötades tarvis võimalikult palju koostööd teha. Valdkond on nii lai, et üksi kõike ei jõua – tuleb valida suund ja töötada meeskonnana. See oskus on ka edasises tööelus väga vajalik. Kasulikud tutvused, mis õppides tekivad, jäävad kogu eluks,“ räägib Renno.

Õppides vaimustas teda kõik robootika ja elektroonikaga seotu. „Näiteks meeldis mulle robotitehnoloogia aine, milles õppisime tundma robotioperatsioonisüsteemi ROS. Hakkasin paremini mõistma, kuidas asjad töötavad. See oli äge,“ kirjeldab Renno. Magistrandina andis ta bakalaureuseastme üliõpilastele ka arvutiriistvara praktikumi, mille ühe osana tuli arvuteid kokku ja tööle panna. „Jõudsin tookord toreda tõdemuseni, et lapsepõlves sai arvuteid lõbu pärast lahti võetud ja kokku pandud, nüüd makstakse selle eest veel raha ka,“ ütleb ta muiates.

Image

Alates 2017. aasta lõpust on Renno olnud seotud Robotondi projektiga, mis oli ühtlasi ka tema magistritöö teema. „Veame Robotondi projekti koos minu kunagiste juhendajate Karl Kruusamäe ja Veiko Vunderiga, kes on nüüdseks minu doktoritöö juhendajad. Aastate jooksul on Robotont kõvasti edasi arenenud – selle kohta on tehtud palju lõputöid, seda on kasutatud doktoritööde tegemisel ja paljudes publikatsioonides. Tuleb välja, et Robotont on päris kasulik asi. Praegu tegutseb selle ümber suur hulk tudengeid,“ kirjeldab Renno.

Keskendu olulisele!

Kui Renno jaoks oli õpingute juures kõige keerulisem programmeerimine, siis paljudele üliõpilastele tekitab tema hinnangul muret hoopis see, et võetakse liiga palju aineid korraga. „Kui huvituda paljudest asjadest, siis võib olla raske otsustada, mis on kõige olulisem. Arvutitehnika ja muude inseneeriaalade puhul on võimalik tegeleda põhjalikumalt mehaanika, elektroonika või näiteks programmeerimisega. Tuleb valida, millises suunas liikuma hakata, sest kõiges hea olla on väga raske, isegi võimatu. Aitab see, kui mõelda, mis sulle päriselt meeldib. Mõni kursus või aine võib olla küll tore, kuid enne registreerumist peaks kaaluma, millist kasu sellest tulevikus on,“ arvab Renno.

Ta usub, et arvutitehnika ja robootika õppekava sobib hästi neile, kel on huvi, kuidas maailm, masinad ja elektroonika töötavad. Renno toob näite oma lapsepõlvest. „Mul oli ilus helikopter, mille tiivik pöörles, kui seda mööda maad sõidutasin. Tahtsin teada, mis kopteri sees selle tiiviku pöörlema paneb. Tädipoeg pakkus välja, et vaatame, seega võtsime haamri ja lõime kopteri laiali. Ma olin väga pettunud. Nägin, et seal sees oli kõigest kaks hammasratast, kuid ilus oranž helikopter sai lõhutud. Samas oli minu uudishimu rahuldatud ja see ülekandesüsteem on mul siiamaani meeles. Aastaid hiljem oleksin ilmselt saanud selle helikopteri teistmoodi lahti võetud. See eriala on väga hea valik nendele, kes tahavad ka ise leiutada ja teada, mis asjade sees on,“ sõnab ta.

Image

Doktorant, õpetaja, leiutaja

Magistriõppe lõpetas Renno aastal 2019 ja doktorantuuri astus 2023. aastal. „Minu jaoks on see olnud asjade loogiline jätk, olen sellest ajast peale ka Tartu Ülikoolis töötanud. Mulle meeldib tegeleda avatud riistvaraga ja jätkata oma projektidega. Naudin ka tudengitega suhtlemist väga ja näen end tulevikuski õppejõuna töötamas.“

Renno doktoritöö suur osa on humanoidroboti Semubot arendamine. „Üks eesmärk on see, et temast saaks lastehaiglas teraapiarobot. Mõnikord suhtlevad lapsed robotitega meelsamini kui inimestega ja suhtlemine aitab neil areneda. Teiseks – püüdleme selle poole, et tulevikus saaks Semubotti kasutada ka majajuht-robotina. Kolmandaks soovime arendada Semubotti selliselt, et ta sobiks hooldekodusse suhtlusrobotiks. Kui ehitada teda suuremaks ja tugevamaks, sobiks ta ka tõsterobotiks, kes võiks aidata näiteks näiteks lamavaid patsiente liigutada. Suurem eesmärk on ikkagi vähendada inimeste töökoormust,“ selgitab doktorant.

Kolm soovitust neile, kes tulevad õppima arvutitehnikat ja robootikat

1. Arvesta, et tööd peab tegema kõvasti.
2. Õpi hoolega reaalaineid – matemaatikataust annab palju juurde. Mida logaritmilisemalt pea töötab, seda parem.
3. Ole avatud ja valmis õppele pühenduma. Selles valdkonnas muutub kõik väga kiiresti, mistõttu tuleb ennast uuendustega kursis hoida. See ei ole raske, kui sinu töö on ühtlasi sinu hobi.