Marju Lauristiniga tehisarust, haridusest ja inimeseks olemisest

Kohtume emeriitprofessor Marju Lauristiniga enne tema 85. sünnipäeva, keset maailma poliitilisi torme, Venemaa-Ukraina sõda ja tehnoloogilist hüperrevolutsiooni, et arutleda, mida tähendab tehisaru tulek maailma asjakorraldusele ja inimesele. Kas ujume või upume? Intervjuu ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

Professor tuleb parasjagu üliõpilastele loengut andmast. Võtame tema väikeses kabinetis istet ning ta kõneleb peaaegu et hinge tõmbamata ja innustunult tund aega järjest, et seejärel minna kinno Oscari-võitjast Läti filmi „Vooluga kaasa“ vaatama.

Tund läheb kiiresti.

Me seisame praegu silmitsi nii suurte muutustega, mida on raske isegi hoomata. Kas suudame hariduse abil aidata järgmistel põlvkondadel selles maailmas toimetada nii, et tehisarust sünniks head ja mitte kurja? Mida peaksime tegema? Mis jääb üldse inimese osaks?

Marju õpilasena on mul privileeg ja au teda sinatada.

Kirjutasid oma artiklis „Aristotellik lootuskiir“ (Postimees, 15.02.2025 – toim.), et teaduslikud paradigmad muutuvad perioodiliselt, kuna keskkond muutub. Ilmselt on tehisaru tulek nüüd see mõistatus või anomaalia, mis sunnib praegust teadusetegemise paradigmat muutuma. Millises suunas?

Sotsiaalteadustes on paradigmad alates 60-ndate lõpust mitu korda muutunud. Kord on esiplaanil see, mis ühiskonnas n-ö objektiivselt toimub: struktuuride muutused, institutsionaalsed ja majandusmuutused; teinekord hakatakse rohkem tegelema sellega, kuidas see kõik inimese seisukohalt näib ning erinevaid tähendusi ja väärtusi tekitab.

Hakkame otsima inimelu neid külgi, mida ei saa üle anda ratsionaalsele masinavärgile.

Kui meie alustasime, tegi võidukäiku struktuur-funktsionalistlik paradigma, mis vaatles ühiskonda suure süsteemina, ühiskonna eri osi ja nende vastastikust mõju tervikuna. Inimese siseilm jäi suhteliselt tagaplaanile. 70-ndatel toimus pööre: rohkem ja üldistavamalt hakati vaatama keelt ja kultuuri, ka seoses semiootikaga. Samas on palju olnud ka sotsiaalteaduste n-ö psühhologiseerimist, kus kõike vaadati seoses üksikisikuga.

Mul on niisugune tunne, et tehisaru tulek on kommunikatsiooni- ja meediauurijate seisukohast üks osa väga pikast ja väga loogilisest arengust.

Kanada filosoofi Marshall McLuhani järgi põhjustab iga uus tehnoloogia mingite inimoskuste kärbumist. Näiteks tundub, et sotsiaalmeedia on meediumina pigem piltidele kui tekstile orienteeritud, mis omakorda nõrgendab nii tekstist arusaamise kui ka kirjaliku eneseväljenduse oskust.

Kontseptsioon, mille McLuhan kunagi ammu lõi, ei ole oma aktuaalsust kaotanud. Näiteks seoses fotograafia hüppelise arenguga on inimesel võimalik igal hetkel jäädvustada seda, mida ta näeb, aga tema enda visuaalne tunnetus jääb tagaplaanile.

Siin võibki tõmmata paralleeli tehisaruga: kui vaatleme seda meediumina, siis matemaatilise, ratsionaalse tehnoloogia arendamise kaudu on jõutud inimese n-ö viimse kantsini, tema siseilma kõige peenemate kihtideni. Inimese võimetest mõjutab tehisaru tulek seni kõige kõrgemaks peetut: loogilist mõtlemist – cogito, ergo sum –, ratsionaalsust, teaduslikkust, universalismi.

Mida see tähendab? Inimese kui terviku teine pool ehk emotsionaalsus ja subjektiivsus kas tühistuvad täielikult, või vastupidi: me hakkame just nimelt otsima neid külgi, mis ei ole veel antud või ei saagi olla üle antud ratsionaalsele masinavärgile, loogikale, matemaatikale; milles on midagi veel vähetuntut või aru saadut, mis puudutab üldse elu, elu teket, evolutsiooni, homo sapiens’i kui liigi teket – ehk küsimust, mis väljendub ka eesti rahvaluules: miks see Jumal meida loonud? Mitte teoloogilises mõttes, vaid just nimelt elu mõistatuslikkuse mõttes.

Võib-olla kerkib nüüd ka teadlaste jaoks esiplaanile mitte küsimus „Miks?“, vaid „Mis?“. Mis on inimese ja tehisaru vahel erinevat – mitte ainult bioloogilises või biokeemilises plaanis, vaid mis on see inimlik tunnetus, mis avaldub läbi kultuuri, kultuurilise keskkonna ja inimese siseilma vahel? Pigem on seda nišiteemaks peetud – meil on „tähtsamad asjad“, majandus ja tehnoloogia.

Yuval Noah Harari kirjutab oma viimases raamatus „Nexus“, et seniseid revolutsioonilisi teadustehnilisi leiutisi nagu Gutenbergi trükipress, raudtee, elekter, raadio, televisioon ja internet ei saa võrrelda tehisaru tulekuga, mis on võrreldamatult suurim hüpe kogu inimkonna senises ajaloos. Mis teeb tehisaru tuleku teistsuguseks kui eelmised pöörded?

Alati saab kõike võrrelda. Me saame küsida, mis on see lisavõimekus, mida tehisaru meile annab. Lihtne analoogia: üks esimesi meediume oli ratas, mis muutis inimese liikumisvõimalused palju laiemaks. Me teame ka seda, et inimese liikumisvõimekus on taandarenenud. Kui ütleme, et inimene ei peagi üldse liikuma, siis sureme välja. Kui tehisaru tulles ütleme, et nüüd me ei pea enam mõtlema, siis mandume või sureme samuti välja, vaimselt.

Mulle tundub, et läheneme hetkele, kus pilgud pöörduvad järjest rohkem sotsiaalteaduste selle osa poole, mis tegeleb inimesega, sellesama elavikuga, nagu meie oleme oma uuringus teinud. Kommunikatsiooniteaduste keskne probleem on, kuidas inimese sisemine maailm ja väline süsteem omavahel suhestuvad. Kuidas võivad väljenduda ja areneda inimese enda roll ja autonoomia. Võib-olla kõige tõsisem praktiline probleem ongi see, kuidas me hariduses ja teaduses sellele väljakutsele vastame.

Tehisaru areng ei tohiks summutada kõike seda, mille abil inimesel säilib alus, mille toel ta suudab ka tehisaruga suheldes olla ennetav ja kandev pool.

Kirjutasid oma eelmainitud artiklis: „Meie loomupärane kõiki meeli kaasav mustrituvastusvõime on masinate omast kaugel ees. Aristotelese arvates koosnes maailm vormidest, mille all ta mõistis mittemateriaalseid organiseerimisprintsiipe. Kui me püüame uues paradigmas haarata sõna- ja arvupuru asemel holistlike vormide järele, ei jõua arvutid meile nii pea järele. See on meie lootuskiir.“ Kas võiksid seda mõtet natuke lahti seletada?

Eluga on seotud spetsiifiline infotöötlus, ja juba taimsest elust alates – seda nimetatakse ettenägevaks kohanemiseks. Näiteks lill paneb oma õied kokku, kui pimedaks läheb, ja loomad vahetavad enne talve tulekut karva.

Ka inimesel on võime asju tervikuna tajuda, pikalt ette näha, iseenda seest leida vastuseid. See ei tule pelgalt ratsionaalsest, arvutuslikust, loogilisest andmetöötlusest, vaid selles on ka mehhanismid, mida me inimeses veel halvasti tunneme. Kunstides ja kultuuris on oma osa inimese emotsionaalsel suhtlusel maailma, enda ja teistega. Miks inimese jaoks on nii oluline panna sündmused ritta ja luua narratiivi, mis on tema enda jaoks tähenduslik, et ta mõistaks mingeid arenguid, liikumisi, oma saatust?

Kultuuriteadustes nimetame narratiiviks inimese lugu. Tehisarul oma lugu ei ole. Kui inimene loeb raamatut või teadusartiklit, muutub see talle täielikult mõistetavaks ainult siis, kui ta seob selle oma loo, oma küsimuste, oma probleemidega.

Ühesõnaga, inimese mõtlemise ja maailmatunnetuse osad, võib-olla isegi selle fundamentaalne alus on seni olnud endastmõistetav ja me pole pidanud selle üle arutama, sest me lihtsalt oleme sellised. Ja nüüd kerkivad need teemad meie ette sellisel moel, et me püstitame suure küsimuse ja see kuulub hoopis teise paradigmasse. See pole enam ainult humanitaar-, kunsti- või kommunikatsiooniteaduste küsimus, vaid hakkab puudutama kogu ühiskonda, inimsuhteid, majandust.

Ja samas kardetakse, et tehisaru võtab kõik üle.

Aga mis see „kõik“ on? Valgustusaja paradigma on seadnud esiplaanile selle, et inimene peab olema ratsionaalne ja praktiline; et mõtlemine ongi põhiline loogiline tegevus, mida samastatakse keelega – kui keelt ei ole, pole ka mõtlemist.

Ka hariduses nähakse olulisena harimist, kultiveerimist, isiksuses teatud võimete arendamist. Õppida, arvutada, analüüsida, ratsionaalsete meetoditega meelde jätta; tõenduspõhisus, teaduspõhisus ja ratsionaalsuse areng – need on olnud peamised.

Aga inimolemise teine pool – emotsionaalsuse areng, eetika, empaatia, inimsuhted, ka iseenese tunnetamine, enesetunnetus kas või oma tervise mõttes, kehatunnetus, loodusetunnetus ja looduse kuulamine, millest [Valdur] Mikita väga palju räägib – on jäänud tagaplaanile. See on justkui tühiasi, põhiline on ikka see, et sa autot ja masinaid juhid, arvutad ja nii edasi. Nüüd saab see kõik suuresti tehisaru ülesandeks, kas või suurte süsteemide juhtimine, eri süsteemide kokkuviimine, arvutamine.

Tehisarul on võimekust ka selleks, milleks inimene võimeline ei ole. Näiteks on võimalik kogu inimlikust kogemusest kuhjunud kirjavara, mis on olemas raamatukogudes ja eri keeltes, digitaalsel kujul kätte saada, sellest kiiresti üle käia ja tuua meieni üldistusi, mida me juba sellepärast ei suuda teha, et keegi ei oska kõiki keeli.

Mis siis inimese osaks jääb?

Tegelikult jääbki järele tema ise. Iga inimene on unikaalne, iga elusolend on kordumatu, ja ka selles kordumatuses, selles variatiivsuses on mõte, olemuslik sisu. See on paremini selgeks saanud viimastel aastakümnetel, kui oleme õppinud ökoloogiliselt mõtlema. Aga ökoloogiline mõtlemine laieneb meil kuidagi ainult välisele loodusele: oh, elurikkus on väga oluline, meil on linna keskel mesilased ja võililli pole vaja niita!

Aga seda, et elurikkus on ka meie enda isiklik unikaalsus, et iga inimese sees on võimekus märgata, mõtestada ja tunda erineval viisil – see kõik, mis on vastand universaalsele ja üldistavale, on pigem olnud justkui segav. „Õigem“ on olnud sellest loobuda, teha kasvõi avalikes esinemistes või suhtluses kõik üldisteks jutupunktideks, jumala pärast mitte minna isiklike tundmusteni. See on kuidagi piinlik isegi.

Nüüd me hakkame aru saama, et kui tehisaru töötab võimsalt ja kiiresti läbi erinevused, toob meile vormelid, mudelid ja reguleerib süsteeme, siis potentsiaal, mis on inimese unikaalsuses, pääseb valla, puurist lahti. Sotsioloog Max Weber on ju ka rääkinud, et kogu ratsionaalne majandusareng, ka riigi ratsionaalne areng, mõjub nagu raudne puur, kus inimene on vangistatud ratsionaalsuse struktuuri ja kõik see, mis üle jääb – tema isiklik, emotsionaalne ja ainukordne, kõik see lummus, nagu ta ütleb –, jääb sellest „päris õigest“ elust väljapoole. Ja siis luuaksegi kunsti, mis on „emotsioonide prügikast“ ja aitab sellest puuristatud elust välja.

Tehisaru näitab meile, et inimese tegelik elu on samavõrra unikaalne, variatiivne, emotsionaalne, teistsugune, otsiv, mittestatistilist rõhutav. Sest mis asi on keelemudel? See lähtub sellest, mis on statistiliselt tõenäosuslik, korduv, millest on võimalik teha uusi variante.

Aga kust tuleb meile uus? Uus tuleb sellest, kui sünnib luuletaja või geniaalne helilooja, kes ei tunne nii, nagu peaks, kes ei järgi mustreid, mis on juba kõigile teada.

Mina olen loomult optimist. Kui me võtame tehisaru kui abimeest, nagu ehitustellingut, mis võimaldab ehitada järjest ja järjest kõrgemale, on meil ees väga põnevad ajad.

Võtame kas või selle, kui suur on inimese maailmatunnetuses metafoori jõud. Me jälgime siin põnevuse ja kartusega [Donald] Trumpi ja kõiki neid protsesse ja näeme, kuidas üks tänavakunstnik, Banksy, joonistab pildi ja jagab seda üle maailma sotsiaalmeedia kaudu: Vabadussammas läheb kurvalt, kaks kohvrit käes, seljaga Ameerika poole. Ühes väikeses pildis on kokku võetud väga keerulised arengud ja inimeste tunded, mida nad ei suuda isegi pikkades tiraadides väljendada.

Äsja sai lätlaste kassifilm Oscari täienisti mitteverbaalse, puhtpildilise loo eest, milles inimesed tundsid ära inimkonna praeguse olukorra. See on metafoori jõud, see inimese loov alge, mida tehisaru ei ole kunagi võimeline kordama. Ta võib küll juba olemasolevast kombinatsioone teha, tulevad kassifilmid ja tiigrifilmid ja koerafilmid, aga mitte enam.

Eesti president kuulutas välja TI-hüppe: gümnaasiumiastme noortele hakatakse õpetama tehisintellekti kasutamist.

TI-hüppe algatus mulle väga meeldib – see vormistati presidendi poolt, ent alguse sai see tehisaru ja hariduse uurijatelt. Olin Viljandis haridusfoorumil, ka seal tuli jutuks, kuidas peaks kool muutuma, kuidas paremini tehisaru võimalusi kasutada, et see aitaks õpilastel arendada oma loovust ja isikupära.

Eestit on seoses „Tiigrihüppega“ peetud Euroopa väikeseks valgeks hiireks, kes enda peal katseid läbi viib. Aga me oleme sellest väga suure eduga välja tulnud. Meil on säilinud riigina võimekus ja võimalusi on juurdegi tekkinud. Lisaks sellele, et me igasuguseid asju loeme ja arvutame ekraanil, me ka suhtleme omavahel hoopis rohkem, meil on hoopis lähemad sidemed kas või põlvkondade vahel. Meil on vähem hierarhilised suhted võimuga – öeldakse, et Eesti inimestel on lühike võimudistants. Meil on teada, kus on meie juured, me võime vabalt vaadata kolme sajandi taha.

Ses mõttes on meil kergem midagi ehitada kui suurtes ühiskondades, mis juba aastakümneid tagasi hakkasid tehnoloogilises arengus kaotama kogukondliku tervikliku maailmapildi võimalust.

Meil on lihtsam ka tehnoloogiat ja kunsti kokku viia, metafoorilist mõtlemist keele ja kunsti abil kasutada. Kui panna see kokku üliloogilise tehisaruga, avab see meile uue akna. Ülikoolil on väga tähtis roll, sest siin on koos informaatikud ja bioloogid, keemikud ja kommunikatsiooniuurijad, filoloogid ja ajaloolased. Kui me siin seda mudelit rakendame, võib meil tekkida põhi selleks, et iga meediumi inimest võimendav roll tuleb hariduse abil esiplaanile ja inimest vaesestav roll on tasakaalustatud.

Mida see inimese või bioloogilise olevuse identiteediga teeb, kui ta korraga tajub, et kõrval on teine „mõtlev“ olevus? Milline hakkab olema kunstnuti ja inimese suhe seoses inimese vajadusega luua suhteid ja tunda emotsioone? Ma palusin Open AI-l üht pikemat teksti tõlkida – see käis sekunditega ja ma olin nii tänulik, et kirjutasin „Suur aitäh!“, kuigi teadsin, et teisel pool on masin.

Mina räägin koeraga ka kogu aeg (naerab), kuigi mulle ütlevad koerateadlased, et koer ei mõtle ju nii nagu inimene. Aga mul, näe, mõtleb küll! Ja saab aru ka.

Inimesel on vajadus mõistvaks suhtluseks ja ma arvan, et ka n-ö ratsionaalsel tasandil. Meiega räägivad mälestusesemed, esivanemate pildid, meiega räägib mets – ja see on täitsa loomulik, sest me oleme rääkivad olendid. Kui meil on nüüd uus võimalik partner, kes meiega räägib tarkadest asjadest, teeb see partner meid ka targemaks. Eriti oluliseks muutub aga see, et meil on, mida küsida. Kui meil ei ole enam midagi küsida, siis tehisaru heidab meile käega ja võtabki üle.

Kui me ütleme lapsele, et „Ära küsi, miks“, „Pole vaja“ ja „Vaata ise“, siis me surume maha avatud, uudishimulikku ja lapselikku küsijahoiakut. Niiviisi õpitakse, et see minu oma küsimus ja see, miks ma seda tahan teada, ei olegi tähtis. Aga kui me räägime tehisaruga, siis mida rohkem meil on oma küsimusi, mida rohkem me ise oleme asju läbi tunnetanud ja mida selgemaid ülesandeid talle anname, seda kiiremini suudab ta meile vastata.

Me peame õppima iseenese seest, suhetest, ümbruskonnast ja sellest, mida me teame, välja tooma seda, mida me veel ei tea. Ma väga soovitan oma tudengitel kirjutada tehisaru abiga essee ja siis näidata, mida nad kõigepealt küsisid ja kuidas nad esseed pärast oma küsimustega täiendasid. On väga oluline, et dialoog inimese ja tehisaru vahel järjest areneks.