Emakeelepäeva ja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva puhul soovib Tartu Ülikool tuua esile eesti keele tähtsust eri elualadel. Kuula, mida arvab eesti keelest ja selle kasutamisest meie vilistlane ja kirjanik Kristiina Ehin.
Vaevalt oskas eesti keele tuleviku pärast muret tundnud Kristjan Jaak Peterson ette kujutada, et talle püstitatakse kunagi Toomemäele mälestusmärk. Ei aimanud ta sedagi, et temast 176 aastat noorem kolleeg, kes kannab ühel päeval Tartu linnakirjaniku tiitlit, kutsub inimesi sinnasamma Toomemäele tema, Kristjan Jaagu sünniaastapäeva tähistama. Ilmselt oleks neil kahel palju ühiseid teemasid, mille üle arutada.
Kristiina Ehin on üks tänapäeva tuntumaid eesti kirjanikke, kelle looming kõlab laulupidudel, Eesti Vabariigi aastapäevakontsertidel, olümpiamängudel ja paljudel teistel esindusüritustel. Ta on ka üks enim tõlgitud loomeinimesi: tema luuletusi ja jutte on avaldatud 22 keeles, sh šoti, kõmri, makedoonia, udmurdi, prantsuse, norra ja inglise keeles.
Maailmas on ligi 7000 keelt ja peale mõne erandi ei saa ma neist aru. Inglise keelt olen õppinud kogu elu, aga ei taju seda ikka piisavalt hästi, et näiteks selles keeles luuletada. Ma saan aru, et ma saan küll aru, aga sellest ei piisa, et tajuda kõiki peensusi ja erinevaid stiilitasandeid.
Eesti keel on minu meelest elus - ta tahab olla lauldud ja luuletatud, räägitud ja röögitud, sosistatud ja sisistatud, naerdud ja nutetud. Vahel poeb ta nurka ja ajab sõrad vastu. Välismaalasel pole teda kerge õppida.
Eesti keele rääkijaid, ka lapsi, on pandud nurka soola peale põlvitama, neid on matsideks materdatud, alamateks arvatud, orjadena müüdud ja hurdakoerte vastu vahetatud. Meie ammused isandad, need vaesekesed, ei näinud ette, et meie keel tõuseb koos oma rahvaga tuhast, et tulevikus sünnib ta suurte sekka, ülendatakse riigikeeleks, on vabariigi põhiseadusega kaitsud, saab üheks maailma paljutõlgitud kultuurkeeleks, on igal elualal ja igas olukorras väljendusrikas ning palavalt armastatud.
Vaatamata oma mahlakale maalähedusele on eesti keel suursugune ja peenetundeline; ta kannab regilaulu kaudu tuhandete aastate tarkust ja on alati olnud vapper, visa ja võluv.
Kristiina Ehin sai magistrikraadi Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas kirjanduse ja rahvaluule erialal. Oma magistritöös uuris ta Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendamise võimalusi naisuurimuslikust aspektist.
Ta on õpetanud Tartu Ülikoolis loovkirjutamist ja 2015.–2016. õppeaastal oli ta siin vabade kunstide professori ametis. Tema loengusari kandis pealkirja „Teekond tundva inimese ehk homo sensibilis’e juurde. Loovuse kujundlikud väljakutsed“ ja kutsus üliõpilasi leidma oma isikupärast kunstilist tunnetuslaadi.
Ehin kasutab oma teostes rikkalikku ja kujundlikku eesti keelt, ammutades inspiratsiooni nii ajaloost kui ka ühiskonnas päevakorral olevatest teemadest, nii rahvalaulust kui ka tänapäeva keelepruugist. Tema luule- ja proosakeel on elav, tundlik ja mänguline.
Kristiina teeb kaasa ansamblis Naised Köögis, mille ühiskonnakriitilised ja humoorikad laulutekstid kirjeldavad näiteks naiste argielu rõõme, aga ka meid ümbritsevaid absurdseid olukordi.
Möödunud aasta lõpus ilmus Kristiina Ehini teine romaan „Südametammide taga“, mille keskmes on küsimus, kuidas armastada iseennast ja teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega.
Kristiina Ehin on saanud oma loomingu eest rohkesti auhindu. 2005. aastal ilmunud luulekogu „Kaitseala“ eest pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja Gustav Suitsu luulepreemia. 2021. aastal sai tema luulekogu „Janu on kõikidel üks“ nii A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia kui ka Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. Tema viimane romaan „Südametammide taga“ on nomineeritud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemiale.