Professor Andreas Ventseli ettekanne „Sõnade hirmutav jõud“

Tartu Ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professori Andreas Ventseli ettekanne vabariigi aastapäeva kontsertaktusel 21. veebruaril 2025.

Austatud rektor, linnapea. Hea akadeemiline pere, külalised, sõbrad

Täna, pidupäeva ootuses kõlab kõne pealkiri „Sõnade hirmutav jõud“ ehk pisut ebakohaselt, võiks ju rääkida millestki helgest. Samas – Eesti Vabariiki meile rohkem kui saja aasta eest kena naeratuse eest ei kingitud, vaid see tuli kätte võidelda. Vabadust tuli siis ja tuleb ka nüüd kaitsta. Riigikaitse aga ei tähenda juba ammu ainult kahureid ja miine, vaid lahinguid lüüakse sõnade, piltide ja narratiivide abil, mis mõjutavad ja hirmutavad meid, kui me neid kollektiivselt uskuma jääme. Sõda peetakse ka meie peade ja südamete pärast.

Euroopat tabanud rändekriisi, üleilmse koroonapandeemia ja Venemaa agressiooniga Ukrainas on avalikku mõttevahetusse juurdunud sellised terminid nagu infosõda, infooperatsioonid, hübriidsõda, asümmeetrilised ohud, mitteriiklikud toimijad jne. Üks termin, mis on inimeste sõnavarasse jõudnud ennekõike seoses sõjaga Ukrainas, on heidutus. Lühidalt öeldes võiks seda mõista kui sõjaliste, poliitiliste ja sümboolsete tegevuste kogumit, mille eesmärk on vastaspoolt plaanitavast kõrvale kallutada. Seda saame teha, kui väljendame oma valmisolekut ja kavatsust jõuliselt vastata.

Keskendun täna ennekõike sümboolsele tegevusele – infojulgeolekule. Räägin sellest, mida saaksime ise ära teha, et ennast mitte heidutada lasta, näidates ühtlasi oma valmisolekut ja kaitsetahet.

Taktikaline hirmufoon

Nagu infosõja kontseptsiooni mõtestamisel, on ka heidutuse mõistmisel tähelepanu keskmesse tõusnud avalikkuse roll – ka iga siinviibija roll –, sest toimiv heidutus tugineb paljuski usaldusväärsusel ehk emotsionaalsel uskumusel, mis mingis kindlas auditooriumis tekkinud on. Nii infosõja kui ka heidutuse puhul on suureks probleemiks kujunenud küsimus, kelle eesmärke sõnum teenib, sest teatud teemad levivad kontrollimatult, eriti digitaliseeritud infokeskkonnas, mis on praegu meie peamine infokanal.

Sotsiaalmeedia kasutajate fantaasialennu tõttu saab mõni sõnum suure tähelepanu osaliseks ja levib hoogsasti. Selle saavutamiseks kasutatakse ära teemade mitmetähenduslikkust ja kultuuriruumis eksisteerivaid vastuolusid. Kriisiolukordades võimendab infomanipulatsiooni ka hirmufoon, mis suunab meedias auditooriumi tähendusloomet. Seejuures kasutatakse hirmutamist sageli taktikana, et tõmmata mõnele negatiivsele pealkirjale, verisele fotole või millelegi muule avalikku tähelepanu ja innustada inimesi tegutsema.

Seetõttu võib hirmu pidada üheks liikumapanevaks jõuks, mille abil on võimalik erinevaid (poliitilisi) otsuseid kas õigustada või vastupidi – õõnestada.

Kuid mis see hirm siis on?

Semiootikuna püüan vastuse andmisel tugineda kultuurisemiootiku Juri Lotmani mõtetele, mille järgi on hirm kõige kohutavam siis, kui konkreetset pelutavat nähtust pole kusagil näha, vaid üksnes aimata. Sellisel juhul on hirmu objektid sageli müstifitseeritud ja semiootiliselt konstrueeritud. Hirmu objekt ehk see, mida me kardame, on nende semiootiliste koodide sünnitis, mille abil sootsium ennast ja ümbritsevat maailma tähendustab. Kokkuvõtvalt on meie hirm sageli meie kultuuri nägu ja sellest tingitud.

Kui liikuda semiootikast julgeoleku-uuringute juurde, siis selles valdkonnas on käibel termin strateegiline kultuur. See tähistab ühiseid uskumusi ja kogemusi, mis kujundavad riigi julgeolekupoliitikat ja ohtudele reageerimist. See seletab, miks eri riigid käsitlevad ohte ja turvalisust erinevalt: meie julgeolekuprobleemide taju on paljuski tingitud meie mineviku kultuurikogemusest. Kultuuri mõju julgeolekuohtude teadvustamisel võib aidata meil neid paremini mõista ja vastustrateegiaid välja töötada ning ka vastupidi – nende täielik eiramine või ülereageerimine võib saada takistuseks adekvaatsete vastuste leidmisel.

Psühholoogilise kaitsega heidutuse vastu

Teadupärast lähtub Eesti oma riigikaitses avarast julgeolekukäsitusest, mille üks osiseid on elanikkonna psühholoogiline kaitse. Tsiteerin: „Psühholoogilise kaitse eesmärk on vältida paanika teket, vaenuliku mõjutustegevuse ja väärkuulduste levikut ning mõju, tagades sellega usalduse riigi ja riigikaitselise tegevuse suhtes.“

Teadupärast tekib suurem hirm ja paanika segaduste ja katastroofide ajal, mil inimesed on maailma mõtestamisel kaotanud selge orientiiri. Kõne alguses osutatud sündmused – migratsioonikriis, pandeemia, sõda Ukrainas – kuuluvad kindlasti niisuguste hulka, mis ühiskonnas segadust ja hirmu vallandavad. Kui hirm väljendub ennekõike mitmesuguste ennetavate märkide tõlgendamises hirmuäratava ja ohtlikuna, siis mõjutab hirmutamine ja seega ka heidutamine meid seda tõhusamalt, mida suuremas hulgas meist see resonantsi ehk vastukaja tekitab. Psühholoogilise kaitse üks eesmärk ongi hinnata vastaspoole usaldusväärsust ning teadvustada oma võimalikku haavatavust ja strateegilist kultuuri. Esmane, mida vastane saaks kas oma sõnade või tegudega heidutada, võiks seega olla meie kultuurimälu narratiivid.

Oleme jõudnud ajajärku, mida iseloomustab tugev vastasseis Venemaaga. On justkui kujunenud iseenesestmõistetavaks, et Kreml püüab läänemaailma oma infomanipulatsiooniga mõjutada ja et ta on selles ka edukas. Tõene on selles ettekujutuses lause esimene pool, kuid propagandat on Venemaa ja tema eelkäija Nõukogude Liit teinud kogu aeg. Kas niisugune infomõjutus ka alati edukaks osutub, on hinnangu küsimus. Propaganda efektiivsust on raske mõõta ja see sõltub paljudest teguritest, näiteks sellest, kui viljakale või rahulolematule pinnasele üks või teine infomõjutus langeb.

Vaatamata Venemaa retoorikale ja Putini lemmikväljendile „analooge mitteomavad relvad“, olgu selleks Orešnik või Armata tank, ei ole need praktikas Kremli sõjalisele heidutusele usaldusväärsust lisanud. Teadupärast oli neist esimene varasema raketi modifikatsioon, Armata tankid aga lagunesid juba Punasel väljakul võidupüha paraadil. Sellegipoolest kujutab selline relvaretoorika endast märki, mille hirm Vene sõjaväe kui Kremli sõnul „teise armee ees maailmas“ on mõne jaoks suureks tähendustanud. Kas nii ei olnud ka mitte vabadussõja algpäevil, kui rindele mineku hirmu Venemaa ees ei tundnud üksnes koolipoisid, kes esimeste hulgas relvad haarasid? Psühholoogilise kaitse tugevdamiseks peaks teadvustama manipuleeritavaid riskirühmasid ning mõistma nende tausta, hirme ja ootusi, mis teevad nad eespool osutatud narratiivide suhtes vastuvõtlikuks.

Ühiskonna lõhestamine

Sarnasel viisil tuleks mõtestada, mis võiks olla Eesti strateegilise kultuuri eripära. Üks tänase Eesti identiteediloome nurgakivi on Tiigrihüppest alguse saanud e-Eesti edulugu, mille enesekirjelduslik pilk näeb meid innovaatilise ja digitehnoloogiliselt kõrgelt arenenud rahvana. Selles loos kandub edasi jakobhurdalik loosung arvult väiksest, kuid vaimult suurest rahvast.

Arvult väike aga viitab ka meie ühele haavatavale küljele, mis ei pruugi alati olla piisav kaitsmaks eestlase vabadusearmastuse narratiivi, mille kulminatsiooni täna siin tähistame. Vastane võib seda narratiivi edukalt rünnata. Lood Eesti poliitilise eliidi pugejalikkusest Euroopa Liidu ja NATO liitlaste ees või e-valimistega seonduvast „demokraatia varastamisest“ on näited niisugustest strateegilise kultuuri haavatavust ründavatest narratiividest. Meenutagem, et veebruari alguses vallandas e-valimiste turvalisusega seotud artikkel debati, mis sotsiaalmeediaski vihaseid sõnavõtte esile kutsus. Seega polnud meil vaja oodata valimistenigi, et niisuguste polariseeruvate lugude plahvatust sotsiaalmeedias näha.

Oluline on siinjuures teadvustada, et sotsiaalmeedia manipulatsioonivõtted on muutumas üha varjatumaks. On ekslik arvata, et Kreml soovib meid Putini-usku pöörata. Eesmärk on ühiskondlike lõhede süvendamine, milleks sobib kõiksugu polariseerumist võimaldavate narratiivide võimendamine. Need kajavad meis kõigis vastu ja nendega minnakse kaasa. Selleks võib olla nii e-valimiste turvalisus, Nursipalu või Draamateatri vana-aasta identiteedi-show. Kriisisituatsioonides peame teadvustama mõjutusvõtete psühholoogilisi külgi, näiteks tajuvigu, kinnituskalduvusi vms, et vähendada süvenematusest, automatismist ja emotsioonidest tulenevat kriitikavabadust ning säilitada selge pea ja mõtlemine.

Ühiskondlik sidusus

Psühholoogilisel kaitsel on veel üks, võib-olla isegi peamine eesmärk: see on ühiskondliku sidususe ja kaitsetahte edendamine. Sestap on edulootus suurem, kui suudaksime välja pakkuda erinevaid ühiskonnagruppe ühendavaid narratiive. Ukraina sõja kontekstis oleme näinud, et rindejoon jookseb muukeelse elanikkonna seas sageli põlvkondade vahel.

Eelmise aasta lõpus ilmunud NATO strateegilise kommunikatsiooni ekspertide koostatud aruandes analüüsiti sotsiaalmeedias levivaid hävingunarratiive ning nende mõju Põhjamaades ja Eestis. Need on hirmu, ebastabiilsust ja katastroofi kujutavad lood, mille vaenulik eesmärk on riigi või ühiskonna lagundamine ja usaldamatuse külvamine. Üks uurimuse tulemusi oli see, et Eesti venekeelse publiku seas vähenes hävingunarratiivide tõttu poliitiline usaldus rohkem kui Põhjamaades. Samuti täheldati suuremat viha ja hirmu. Eestikeelse publiku poliitiline usaldus jäi hävingunarratiivide mõjul peaaegu muutumatuks. Siit võiks järeldada, et Eesti peaks jätkama ajaloolise narratiivi ja rahvusliku identiteedi rõhutamist, et tõrjuda Kremli narratiive. Samas tuleks aga välja töötada spetsiaalsed strateegiad venekeelse elanikkonna kõnetamiseks, et suurendada nende vastupanuvõimet ja teadlikkust propagandamehhanismidest. Ehk peaksid niisugused sidususstrateegiad olema rohkem suunatud tulevikku ning tuginema enam kultuurilise ja sotsiaalse ühisosa leidmisele nendega, kellega see on võimalik. Nii nagu sügavalt konspiratsiooniusku inimest pole võimalik veenda tema seisukoha ebaadekvaatsuses, leidub alati ka neid, kelle jaoks jääb Venemaa igavesti rahu armastavaks vabastajariigiks. Aga ma pole kindel, et see moodustab enamiku Eesti muukeelsest elanikkonnast.

Kokkuvõtteks – sügaval kultuurimälus toimivad identiteedilood on just need, millega vastuollu minnes muutub otsustusprotsess emotsioonidest sõltuvaks ja mis viivad keerukate sotsiaal-poliitiliste probleemide taandamiseni mustvalgeteks jah-ei-alternatiivideks.

Paraku toetab praegune meediaökoloogia kiirusel, lühidusel ja konfliktil põhinevaid sõnumeid, mille tähendust selgitav taustainfo nõuab sageli liigselt tähelepanu. Seetõttu võiks meediastunud maailma tähendusloome aspektide ja valeinfo psühholoogiliste baasmehhanismide tutvustamine olla osa haridusest ja elukestvast õppest. See aitaks minimeerida sõnumite heidutavat jõudu.

Seega pole probleem mitte hirmsatest ja ohtlikest asjadest rääkimine. Probleem on see, kuidas me ohtlikest asjadest räägime.

Et kodu oleks korras, peab pea selge olema.

Kui pea on selge ja kodu korras, oleme ka Eesti väärilised.

Aitäh sulle, Eesti! Palju õnne!