Öised mõtted surnud taimedest ja tähtede seisust
Kell on kaks minutit üle südaöö. Istun oma korteri kööginurgas ja vaatan oma surnud potitaime. Ta kuivas ära juba üle kuu aja tagasi, siis kui Covidit põdesin, aga mul pole olnud südant teda ära visata. Ikkagi parima sõbranna kingitus, isegi nimi oli tal ja puha … Ma ei pane tavaliselt taimedele igaks juhuks nimesid, just selle hirmuga, et nad võivad ära surra. Nimedega on üldse nii, et kui sa kellelegi juba nime annad, siis ta seda ka kannab või, nagu juhtus „Väikeses printsis“, võid sa ta kogemata ära kodustada.